Artiklid, arvustused... 2001-2004
SIRJE TOHVER
Jaanika Palm, millised on eesti lastekirjanduse suundumused?
...
Reede, 29. oktoober 2004, Nr 38
23.11.2004 00:01
Tartlase Vilepi kirjutatud lugu räägib poisist, kes armastab üle kõige lärmi. Kui aga ükskord maal vanaema-vanaisa juures külas olles läheb elekter mitmeks päevaks ära, õpib ta kuulama ka vaikusest kostvaid hääli - kellade omavahelist vaidlust, udu ja liivaterade jutuvada.
Vilep ütles, et tema lood sünnivad täiesti juhuslikult mingitele meenutustele tuginedes. Väga tähtsaks pidas ta kõigi seni ilmunud raamatute illustratsioonide osa. "Ilma piltiteta oleks see tavaline väike jutuke," ütles ta viimasest raamtust kõneldes.
Haapssallase Ott Valliku - kunstnikunimi Moritz - illustratsioonid on valminud Vilepi lugude põhjal ning kunstnik ütles, et joonistamine võtab kirjutamisest palju rohkem aega, viimase raamatu puhul näiteks neli kuud.
"Kui Ott joonistaks kiiremini, võiks välja anda viis raamatut kuus," naljatles Heiki Vilep.
Sagedamat raamatute väljaandmist takistab ka rahapuudus. "Vaikuse hääled" on ilmunud Eesti Kultuurkapitali toetusel ning Vilepi sõnul ootab veel seitse raamatut samast allikast raha.
Esitlusel meenutas Vilep ka äsjalahkunud Ott Arderit. Tema sõnul pani just Arderi looming teda lastekirjandusega tegelema. "Ta on minu iidol," ütles Vilep.
Vilepi ja Valliku koostöös sündinud raamatud on laste hulgas populaarsed. Koos oma emaga esitlusel käinud kuueaastane Kaisa Marie Sipelgas ütles, et talle meeldivad Heiki Vilepi raamatud sellepärast, et need on naljakad ja huvitavad. Tema ema Epp Mitt pidas Vilepi luuletusi ja lugusid lahedaks.
Kõik esitlusel olnud lapsed said autorite autogrammidega raamatu "Vaikuse hääled" kingituseks kaasa.
Adavere Mõisaseltsi eestvedaja andis Teie kingituse edasi.
Küllap teate isegi, et Teie raamatud riiulis ei seisa, mis on praegusel vähelugemise ajal kindel märk heast kirjandusest!
Olen nõus Reet Krusteniga, kes on Teie kohta kirjutanud, et olete eesti uuema lastekirjanduse meisterklassi nominent.
Suur-suur tänu, kaunist suve, nobedat sulge!
6. juuli, 2004.a.
Linnaleht, 18. juuni 2004
Ühel päeval sõidab pere maale vanavanemate juurde. Maja asub sügaval metsa sees. Niigi vaikses elamises kaob korraga elekter ja maad võtab kõrvus kumisema panev vaikus. Mihkel läheb igavusest metsa, kus hakkab juhtuma imelikke asju. Muidu täiesti vaikivana tuntud udu hakkab poisiga rääkima ja tõstab ta koos endaga puude latvade kohale. Liivale pikali heites tutvub Mihkel liivaterade maailmaga ja käib neil külas. Tuleb välja, et liivaterad on kaunis jutukad. Tagasiteel vanavanemate tallu kuulab Mihkel pealt kahe vana männi vestlust. Vaikivate asjade hääled on poisi teadvuses oma koha leidnud ja pole kaugeltki vhem huvitavad kui lärm, mida ta ise päevast päeva tekitab.
Minu põhipartneriga kunstnike seas Moritzaga jätkame koostööd lasteraamatute sarja Liisu tegemisel. Samuti teeme koos pikemat ulmejuttu.
Jõgeva Linnaraamatukogu
jaana@jogeva.lib.ee
Heiki Vilepi seni ilmunud raamatud
* «Alateadvuse alla». Luuletused täiskasvanuile. Illustreerinud ja saatesõna kirjutanud Merle Jääger. 2001.
* «Tere!». Luuletused lastele. Illustreerinud Moritz. 2002. Tõi autorile Söödi-nimelise lasteluulepreemia.
* «Kapiukse kollid». Jutt ja kolliteatmik lastele. Illustreerinud Moritz. 2003. Lastest lugejad üle kogu Eesti hääletasid tänavusel Nukitsa-nimelisel konkursil 90 raamatu hulgas kuuendale kohale.
* «Minu laul». Luuletused lastele. Illustreerinud Moritz. 2003.
* «Lendav õunapuu». Jutud lastele. Pildistanud ja kujundanud Andra Kirna. 2004.
Viktor Vassiljev
kitarrist:
Heiki on igas mõttes hästi mõnus mees. Teda kui muusikut tunnen küll vähe, sest olen käinud koos temaga mängimas mõnel korral viimasel poolel aastal. Seda, et ta on kirjanik, on tunda ka tema jutust. Suu peale ei ole ta kukkunud.
Ta on mulle kinkinud oma raamatuid, mis on kõik kenasti illustreeritud. Enne, kui ma neid olen oma lastele andnud, olen ise sirvinud ja lugenud. Tema luuletused on toredad ja lastele lihtsalt mõistetavad.
luuletaja ja näitleja:
Heiki Vilepi puhul on eriti oluline see, et ta ei pea last lolliks. Kuigivõrd sellestki lähtuvalt armastab ta sõnamänge, mis on imetabased ja last arendavad.
Tema enda kohta ei saa öelda, nagu oleks ta üks suur laps. Ta on enamasti väga täiskasvanu, kes on küll kohati heas mõttes lapsemeelne.
Mingitpidi mängib tema puhul kaasa ka see, et ta on olnud õpetaja. Ma olen vaadanud kõrvalt, kuidas ta minu tütrele on seletanud matemaatikat – ta oskab keerulisi asju lihtsaks teha.
Muusikuna on temas mitu poolt. Ta on teinud väga ilusaid ja valusaid lugusid. Viimasel ajal kipub olema aga natuke liiga palju seda, mida ta on sunnitud raha pärast tegema. Võibolla ta elabki lasteluuletuste peal oma mingeid tegemata asju välja.
* Heiki Vilep on sündinud 27. märtsil 1960 Tartus, on elanud kahel korral Supilinnas ja elab praegu Võru tänava alguses.
* Lõpetanud Tartu 10. keskkooli, õppinud Eesti Põllumajanduse Akadeemias elektrifitseerimist ja Tartu Riiklikus Ülikoolis matemaatikat (mõlemas esimesel kursusel) ning läks Tallinna Pedagoogilise Instituudi matemaatika eriala kolmandalt kursuselt sõjaväkke..
* Senise elu jooksul peetud ameteid: arhivaar, pedagoog, kõrgepingevõrkude teimija, kalkulaator, mõõteriistade insener, pillimees, firmajuht.
* Abielus, nelja lapse isa.
* Eesti Kirjanike Liidu, Eesti Autorite Ühingu ja Eesti Esitajate Liidu liige.
* Pälvinud Karl Eduard Söödi nimelise lasteluulepreemia (2003).
* Põhitegevusala on kirjutamine, praeguseni on ilmunud viis raamatut.
* Hobid: veebidisain ja programmeerimine ning muusika.
Allikas: www.vilep.com
Kirjanik Heiki Vilep veedab suurema osa päevast internetis, kus ta loob ja loeb ja jagab tuttavatele arvutiabi, ning mõnikord õhtuti võib teda näha ja kuulata ansamblis Kaabu löökriistu mängimas.
Selles on viis juttu, mis on kirjutatud kooliealistele, kuni viienda-kuunda klassi lastele. Fotod ja kujunduse tegi Tartu Kõrgema Kunstikooli lõputööna Andra Kirna.
Ei. Moritz tahab joonistada seda, mis tal hästi välja tuleb. Praegu on trükikojas juba meie järgmine ühistöö «Vaikuse hääled». See on samuti ühe jutu raamat, nagu oli ka ulmeline «Kapiukse kollid».
Kultuurkapital annab mulle raha, mille ma annan trükikojale. Osaühing Sulemees saadab raamatud hulgimüügifirmadele ja eraldab ka mulle mõned pakid igast tiraažist. Olen käinud nendega esitlustel, müünud neid ja – ikka midagi tuleb.
Põhiliselt ongi kirjutamine, kirjutan ka mitmele väljaandele, näiteks Lääne Elule. Autorite Ühingust tilgub laulusõnade pealt ka üht-teist. Eelmisel aastal tuli mul niimoodi kokku ligi 23 000 krooni.
Hommikul ärkan ja istun arvuti taha. Argipäeviti hakkab juba enne kella üheksat telefon helisema. Tuttavad pärivad, kuidas teha veebikülgedel seda, teist ja kolmandat. See võtab kolm-neli tundi, sest paljud teavad, et ma aitan hea meelega.
Teine pool päevast läheb kirjutamisele ja internetis lugemisele.
Jah, aga see on juba üle mu pea kasvanud. Praegu on klubil umbes tuhat liiget, kes on välja pannud kokku peaaegu kaheksa tuhat teost. Ma ei jõua neid kõiki isegi mitte läbi lugeda.
Toimub täielik stiihia. Igaüks võib sinna välja panna, mida tahes, aga päris rõvedusi siiski ei kirjutata, sest sealsamas toimuvad foorumid ja omavahelised vestlused.
Surmkindel ma ei ole, võibolla on neid 20. Aga liikmete hulgast on mõned ka juba kuulsaks saanud, näiteks Karen Orlau. Ja varjunimede all on klubis mitu tartlast, kellel on ilmunud trükis mitu luulekogu.
Ma olen kogenud, et elu lihtsalt ajab kirjutama. Väga paljud on püüdnud oma loomingu avaldamiseks läbi murda, aga ei ole saanud. Põhimõtteliselt on KLOAAK asutatud selleks, et oleks koht, kus kõik saavad võimaluse vähemalt proovida.
Las nad võtavad omavahel mõõtu ja vaidlevad. See on lihtsalt koht rahvale kirjanduse tegemiseks. Setud käivad koos laulmas – no miks ei võiks huvilised käia koos kirjutamas. Nii nagu on rahvalauljad, on siin rahvakirjutajad.
Ei tundnud puudust, perioodikas avaldasin oma loomingut varemgi. Aga kui sain arvutisse interneti, siis otsisin veebist ilukirjanduslikku lugemist. Leidsin mõne üksiku lehe, aga uutelt tegijatel ei olnud midagi.
Tahtsin lugeda midagi seesugust, nagu kirjutab Merca – ta kirjutab suhteliselt harva, aga maru hästi. Tahtsin leida teisigi selliseid, kellel oleks luuletustes uusi põnevaid ideid või teistmoodi lähenemist.
Võibolla on meil hinges ühised lainepikkused.
Keegi viis mind tema poole ja tutvustas meid ja seepeale sain temaga peaaegu iga päev kokku. Elasin siis tema kodu lähedal Mülleri Sassi majas Supilinnas. Selles majas on elanud ka teisi imelikke vendi, nagu Varblane ja Homenja ja...
Nüüd olen käinud Mercaga koos mängimas ansamblis Lõkõriq, võtsin osa mõlema plaadi tegemisest.
On üks teenimatult tundmatu bänd Kaabu.
Reklaami ei ole me eriti teinud, oleme käinud mängimas sünnipäevadel ja klubides, aga instrumentalistid on meil sellised tuntud inimesed, nagu Ursel Oja, Tiit Hellenurm ja Sergei Gvozdkov. Meiega on kaasas käinud ka Viktor Vassiljev.
Täiskasvanutele kirjutamine tähendab mingis mõttes hambasse puhumist. Tuleb tihti moonutada mingeid asju, et oleks põnevam. Kui aga lapsele udu ajada, siis ta ei usu ega tule mänguga kaasa.
Panen ennast lapse seisukohale, leian mingi tema tasemel pidepunkti ja alles siis võib fantaseerida. Lastele meeldib puhas fantaasia.
Minu raamatutest saab ta juba kolmveerandi aru. «Lendav õunapuu» on tema jaoks küll natuke raskevõitu, aga ta kuulab ikka ka selle ettelugemise ära.
Ta on praegu sellises eas, et küsib vaimukalt. Olen saanud temalt paljude luuletuste ideid. Kui aga kirjutasin «Kapiukse kolle», mõtlesin oma poja Mihkli peale.
Õppisin elektrifitseerimist ja matemaatikat, aga 1982. võeti vägisi vene kroonusse ja peale seda enam ei viitsinud. Õppimise ajal töötasin Tallinna linna keskarhiivis Oleviste kõrval, olen olnud ka pedagoog ja kõrgepingevõrkude ettevõttes teimija.
Teimisin kõrgepingetrafode õlisid, mõõtsin elektrikute kummikindaid, et need ei annaks elektrit läbi. Tartu autoremonditehases olin mõõteriistade insener, mõõtsin mõõteriistade täpsust. Ja restoranis Kaseke olin viis aastat pillimees.
Olen olnud ka vahendustegevusfirma juht. See oli ajal, kui kõik proovisid kõike, et saaks aga ratsa rikkaks.
Ma ei suhtu kuigi tõsiselt volikogude ja riigikogude istungitesse, kus mõni magab suu ammuli ja kus räägitakse kohati suhteliselt võhiklikku juttu. See on ju kirbutsirkus, mis meil seal ladvas aeg-ajalt toimub.
Mina poliitikasse ei tüki. Täna käis meil üks sotsiaaltöötaja, istus pool tundi, täitis ankeeti ja küsis muu hulgas, kuidas ma suhtun poliitikasse – ma ei suhtu üldse.
Need on midagi huvitavat, nendest sõltumine on juba praegu tunda. Ükskõik, kuhu liitu me ka ei astuks, on see parem, kui et me jääksime siia kaheks kihistunud Eestisse.
Need on väga head rahva kokkusaamiseks. Muidu on seal ainult Herne tänava viinapood, mille järjekorras saab juttu ajada.
Supilinn on igavesti vahva koht. Olen elanud seal kahel korral – üheteistkümnendast kuni kaheksateistkümnenda eluaastani ja alles hiljuti kolm aastat jutti. Esimesel korral elasin Herne tänava tagumises otsas ja nüüd Mülleri Sassi majas.
Olen käinud ka Supilinna päevadel Sassiga koos esinemas, eelmisel aastal mängisime bluusi. Ja et tavaliselt on nendel päevadel ka lastele midagi olnud, siis on see tõesti väga tore üritus.
raimu.hanson@postimees.ee
Lastekirjandus 2003 (katkend)
Sirp, 26.03.2004
Tartu Poastimees, 24.12.2003
Kirjandus
• Hispaania Kuningriik tunnustas Ain Kaalepi (pildil) tegevust hispaania kirjanduse ja vaimu vahendamisel kõrge riikliku autasu, Isabella Katoliiklase ordeniga.
• Vaino Vahing sai Eesti Kultuurkapitali näitekirjanduse aastapreemia raamatu «Mängud ja kõnelused» eest.
• Jüri Ehlvest pälvis Friedebert Tuglase novelliauhinna novelli «Hobune eikusagilt» eest ja Eesti Kultuurkapitali aastapreemia samanimelise novellikogu eest.
• Erkki Luuk sai Betti Alveri kirjandusauhinna raamatu «Ornitoloogi pealehakkamine» eest.
• Heiki Vilep sai Karl Eduard Söödi nimelise lasteluulepreemia raamatu «Tere!» eest.
23.12.2003
Raimu Hanson, reporter
Kristel Maasikmets, "Lääne elu" (Haapsalu)
kristel@le.ee
„See on ilus raamat. Ostsin selle endalegi,” ütles Haapsalu linnavalitsuse haridusnõunik Argo Roos.
Tarmo Õuemaa, Lääne elu (Haapsalu)
tarmo@le.ee
„See on pildiraamat, mis „Terest” erinevalt on proosavormis. Kui sisust rääkida, siis tahame lapsel toakoristamist rõõmsamaks muuta. Pakume mõtte, et koristamine läheb mängu kaudu lõbusamaks,” rääkis Ott Vallik.
HEIKI VILEP & MORITZ “KAPIUKSE KOLLID” (OÜ “SULEMEES”)
Jaanika Palm, kriitik
Arvustus
Heiki Vilepi värsket lasteraamatut ”Kapiukse kollid” poes nähes, õhkab nii mõnigi eelkooliealise põngerja ema tänulikult. Nii keeruline on ju leida sellele vanusele sobivat lugemisvara, kuna sel perioodil on mõtlemine ning tekstist arusaamine tavaliselt märksa paremal tasemel kui lugemisoskus. Sageli juhtubki, et veerimine muudab sisult huvitava raamatu igavaks. Teosed, mida lugemisoskus aga nautida lubaks, ei paku enam midagi. H. Vilep on leidnud oskuslikult üles praeguse eesti lastekirjanduse tühja niši.
“Kapiukse kollide”silmatorkav kujundus ja illustratsioonid ning suurte trükitähtedega tekst on esimesed, mis lugeja pilke köidavad. Teose koju toonud ilmneb seal aga muidki meeldivaid nüansse.
Raamat räägib lohakast poisist Janist, kes alalõpmata oma mänguasjad tuba mööda laiali jätab. Ühel õhtul hakkab südametunnistus poissi vaevama ning fantaasia manab kapiukselt lapse silme silme ette kollid, kes toas võimust tahavad võtta. Mänguasjade abiga raskusi ületades suudetakse kord siiski majja lüüa.
Teose lõpus paiknev kolliteatmik sisaldab kapiuksekollide lühitutvustusi Arglikuma loomuga lapsega võikski lugemist just sealt alustada - siis ei tekita süžeesse ilmuvad paharetid hirmu. Kuigi ega H. Vilepi kollid mingid koletised olegi, pigem ikka sellised lõbusad ja vembukad tegelased.
Raamatu keel on lihtne ja mõistetav, kuid samas mõjuv. Kirjanduslikult viimestletumad osad kuuluvad kolliteatmiku alla, põhitekstis esineb aga kahjuks läbikirjutamatusest tulenevaid konarusi.
Vähemalt pool teose väärtusest moodustavad pildid. Moritza koguleheillustratsioonid on värvikirevad ja ilmekad. Detailirohketelt piltidelt võib laps leida üha uusi nüansse. Kunstnik on suutnud kirjaniku teksti elama panna. Mõneti kipuvad häirima illustratsioonide kordvad motiivid. Võib-olla oleks siin abiks olnud raamatu lehekülgede arvu, seega ka illustratsioonide arvu vähendamine.
Kirjanduse ammune funktsioon muuta inimesi paremaks, on täikasvanutele loodud raamatuist sageli kadumas Tihti peetakse taolist pedagoogilisust, inimese kasvatamist paremaks ja tublimaks ka lasteraamatu väärtust kahandavaks teguriks. H. Vilep ei pelga olla kasvatuslik. Muidugi ei ole raamatus mingit näpuga näitavat manitsemist. Teose moraal kasvab välja tegevustikust enesest – hea ja rahulik on olla, kui su ümber valitseb kord.
Ühele kindlale iseloomujoonele üles ehitatud tegelaskujud, konsentreeritud süžee ja hoogne tegevustik on kindlasti selle raamatu voorusteks. Samuti on paeluv kirjaniku siirus, helgus ja headus, mis läbi ridade kumades jätab hinge sooja tunde. Teoses ilmnev autori võime elada sisse mudilase hingeellu, mõista tema hirme ning osata neid leevendada teeb H. Vilepist ainulaadse nähtuse kaasaja eesti lastekirjanduses.
PS! Need täiskasvanud, kes lasteraamatute lugemist iagvaks peavad, võivad antud teksti võtta poliitilise allegooriana.
Heiki Vilepi lasteluule sai preemia
Postimees, 13.05.2003
Reedel sai tartlane Heiki Vilep luulekogu "Tere!" eest kätte Karl Eduard Söödi nimelise lasteluulepreemia, mida jagab Luunja vald.
Üle.eestiline autasu koosnes tunnustuskirjast ja umbes 4800-kroonisest rahalisest preemiast. Preemia on võrdne eelmise aasta keskmise kuupalgaga, millest on maha võetud maksud.
Žürii liige, Luunja kooli raamatukoguhoidja Tiina Tuvi rääkis, et Söödi preemia läks seekord Vilepile, sest Luunja lapsed pidasid parimaks just tema raamatut.
Lehte Hainsalu juhitud žürii tegi eelmise aasta lasteluulekogude hulgas esmase valiku, tõstes esile Vilepi "Tere!" ja Leelo Tungla "Pururikka lapse".
Edasi lugesid Luunja emakeeleõpetajad ja ühe lasteaia kasvataja oma hoolealustele mõlemad luulekogud ette. "Ja nad lükkasid üksmeelselt Leelo Tungla kõrvale," nentis Tuvi.
Kunstniku kategoorias sai Söödi auhinna samuti "Tere!". Preemia viis koju Haapsalu kunstnik Moritz, kodanikunimega Ott Vallik.
Söödi-nimelist lasteluulepreemiat annab Luunja vald välja 1989. aastast.
Kirjanik pani kollid kapiukselt raamatusse
Teisipäev 22.04.2003
Üleeile esitles kirjanik Heiki Vilep tartlastele uut lasteraamatut «Kapiukse kollid», tänu millele on üks kuueaastane laps juba rohkem kui aasta ise oma mänguasju koristanud.
See laps, Vilepi tuttava pedagoogi poeg, luges varakult «Kapiukse kollide» käsikirja. Kirjanik on sama poisi peal korduvalt proovinud, kas lastele kirjutatud tekstid on väikesele lugejale meeltmööda. Seekord oli tekst ka mõjus.
«Kapiukse kollide» peategelaseks on väike poiss nimega Jan, kes õhtust õhtusse unustab oma lelud tuba mööda laiali. Ühel õhtul magama jäädes näeb Jan, kuidas tema toas seisva kapi uksel hakkavad puidumustrid elama ja neist joonistuvad välja kapjade ja sarvedega kollid.
Jan põgeneb kollide eest ja tahab neile vastu hakata, kuid abilisi on raske leida - mänguasjad on ju laiali. Lõpuks saab Jan abiväe kokku ning peletab kollid minema. Ja hakkab hiljem korralikuks.
Õpetamine ei ole kirjaniku sõnul siiski põhiline eesmärk, mida ta taotleb. «Lasteraamat võib ka lihtsalt headust edasi anda, olla rõõmus, see on kõige tähtsam,» kinnitas Vilep.
Kähmlus kollidega
Uude raamatusse on Vilep sisse kirjutanud ka ühe teema, mida ta oma eelmise teose, lasteluulekogu «Tere!» puhul ütles nimme vältivat - vägivalla. Nimelt saavad mitmed kollid mänguasjade rünnakus haavata.
Kirjanik tahtis enda sõnul tõestada, et hirmsad kollid ei olnud Janile ületamatud vastased. «Kollid said karistada,» selgitas Vilep. «Nad olid haavatud, aga said terveks. Nad said küll haiget, aga läksid omal jalal minema.»
Et lapsed kolle kartma ei hakkaks, on Vilep lisanud raamatu lõppu kolliteatmiku, kus iga kapiuksekoll on üles joonistatud ja tema iseloomu selgitatud. «Mõte on selles, et nad ei jääks meelde tuld pritsivaina,» lausus Vilep.
Teatmiku põhjal armastab näiteks kollide pealik laokile jäetud asju oma käe järgi kusagile sokutada, Kota-Kolla seob aga nurka visatud jalanõude paelu kokku.
Kirjaniku sõnul on tema proovilugeja suhteliselt tundliku iseloomuga laps, aga tema ei hakanud kolle kartma. Tuttava poega on Vilep kasutanud proovilugejana seepärast, et ta enda nooremad lapsed pole sobivas eas - poeg on 14-aastane, üks tütar 3-aastane ja teine alles kuuvanune.
Lasteluule eest auhind
Kirjaniku eelmine lasteraamat, luulekogu «Tere!», võitis märtsi lõpul Karl Eduard Söödi nimelise lasteluule auhinna, mida annab välja Luunja vald. Samuti sai preemia raamatu kunstnik Moritz, kodanikunimega Ott Vallik, kes kattis joonistustega otsast ääreni ka «Kapiukse kollide» lehed.
Kirjaniku ja kunstniku koostöö käib esimese juhtimisel - ta kirjutab detailselt välja oma nägemuse sündmustikust ja Moritz joonistab selle alusel pildid. Piirjooned visandab pliiatsiga, aga värvib arvutis.
Vilep nentis, et lastele kirjutamine istub talle hästi, kuid see pole tema kui kirjaniku põhieesmärk.
«Romaan on minu vorm,» lausus ta. Ühe täiskasvanutele mõeldud romaani käsikiri on Vilepil valmis, kuid kultuurkapital ei ole selle väljaandmist toetanud. Varem on tal täiskasvanutele ilmunud luulekogu «Alateadvuse alla».
«Järgmiseks annan jälle välja lasteluulekogu,» ütles Vilep. «Annan välja kas või 20 lasteraamatut. Kui saadakse aru, et ma kirjutan ja teen seda hästi, ju siis õnnestub ka romaan lõpuks välja anda.»
Anu Mõistlik
anu.moistlik@postimees.ee
Headusest tulvil lood
Jaanika Palm, kriitik
arvustus
Pikkadel pimedatel sügisõhtutel kipuvad kurjad mõtted ja inimesed ligi. Nii nagu tehakse igasügisest vitamiinikuuri kere tugevduseks, tuleks hingeravina läbi viia biblioteraapia. Karupoeg Puhhile ja Muumitrollile väärilisteks kaaslasteks on siin kaks värsket eesti lasteraamatut – Heiki Vilepi luulekogu “Tere!” ja Andrus Kivirähki “Lotte reis lõunamaale”.
“Lottet” raamatupoes nähes olin kõhkleval seisukohal. Arvasin, et nii toredast animafilmist nagu seda on “Lotte”, on nüüd tehtud vaid uus müügiartikkel. Kartsin, et sellest filmist ei saa meeliköitvat raamatut teha. Iseasi, kui oleks tegutsetud vastupidi, ehteestilikus järjekorras: enne raamat ja siis film. Mõtlesin, et esmamulje jääb prevaleerima, andmata piisavalt võimalusi raamatumaailma sisse elada. Õnneks suutis Kivirähk taas meeldivalt üllatada, luues filmist võimalikult sõltumatu kunstiteose.
Nagu filmis nii ka raamatus aitab koeratüdruk Lotte koos isa ja onuga linnupoeg Pipol Lõunamaale vanaema juurde jõuda. Seikluslik, kuid samas lapsi toetavalt turvaline süĻee kulgeb tempokalt mõtlemisainet pakkuva lõpuni.
Koeratüdruk Lotte on nagu inimlapski – uudishimulik ja teadmishimuline, pisut kartlik ja samas seiklusi ihkav, lustlik ja alati tegutsemisaldis. Ta on tõeliselt positiivne tegelane, kes samas ei muutu imalaks. Pealegi on lasteraamatulikult esikohal ikkagi sündmused ja alles seejärel tegelased.
Raamat on mõistetav üle eapiiride: alates pisikestest täiskasvanuteni välja, nagu Kivirähki raamatud ikka on olnud. Üheks lapsevanematele enam mõtlemisainet pakkuv peatükk on kindlasti Pähklimetsa lugu. Lotte kohtab seal ürgjäneseid ja õpetab neile moodsamat elu, nii et emal-isal jääb pere toitmise ja kasimise kõrvalt aega ka “lihtsalt puhata ja omavahel rahulikult juttu ajada”.
Ürgjäneste kõrval kohtab rohkelt teisigi originaalseid tegelasi: seenetehases töötavat mutti, bussijuhist sajajalgset, tähti uurivat sooelukat, päkapikk-elevante ja paljusid teisi. Samas on kõik need olendid üdini head. Kogu raamatus ei tehta kellelegi haiget: ei füüsiliselt ega vaimselt. Üksteise mõistmise, toetamise ja mõnusa huumori vaim teeb raamatust südantsoojendava lugemise.
Headust ning rõõmsat meelt on tulvil ka Tartu kirjaniku Heiki Vilepi lasteluulekogu “Tere!”. See sobib pimedate sügisõhtute tõrjumiseks sama hästi kui “Lotte”. Varem täiskasvanuile kirjutanud Vilepi esimest lasteraamatut pole vanemailgi igav lugeda. Kogu jätkab lasteajakirjanduses avaldatud lühijuttude temaatikat ja tonaalsust.
Eelkõige tavalise perekonna igapäevaelu seikadest rääkivad värsid paistavad silma vaimukate lahenduste poolest, meenutades näiteks Ott Arderi ja Leelo Tungla riukalikke luuletusi. Parimad neist sisaldavad nukrat optimismi, mis annab Vilepi loomingule sügavama mõõtme. Sellisteks luuletusteks on näiteks “Vanaema jutud”, “Kaisukaru”, “Päkapiku patt” ja “Sügisel”.
Autori võime elada sisse lapse siseilma, tunda temaga samu tundeid ja mõelda samu mõtteid, teeb raamatust äratundmisrõõmu pakkuva teose.
Neile, kes sügisõhtust lugemist liialt vaevarikkaks tegevuseks peavad, vaadaku lihtsalt pilte. Regina Lukk-Toompere “Lotte” ja Moritza “Tere!” värvikad ning detaili- ja nüansirikkad illustratsioonid pakuvad poriselt Eestimaalt ärakäimist kohe mitmeks pimedaks õhtuks.
Lasteraamat käänas kunstniku eluteed
Teisipäev 17.09.2002
Heiki Vilepi lasteluulekogu «Tere!», mida tartlasest autor üleeile Wilde pubis esitles, pani raamatu illustraatori loobuma kindlast töökohast, et pühenduda joonistamisele.
Veel poole aasta eest teenis kunstnik Moritz leiba Haapsalu uksetehase viimistlejana ja joonistas karikatuure põhitöö kõrvalt. Saanud elu esimese pakkumise illustreerida raamat, otsustaski ta vabakutselise kunstniku tee kasuks.
«Eks näis, kas tahetakse mu joonistusi või ei taheta,» nentis Moritz.
Kunstnikule tähtsaks verstapostiks saanud «Teres!» seisavad kirjas Vilepi viimase kolme aasta lasteluuletused. Autor rääkis, et ta ei ole end ümbritsenud pedagoogiliste või lasteluules traditsiooniliste raamidega - üks luuletus räägib räppmuusikast, teises pruugivad putukad prügikastitoitu jne.
«Aga vägivalda ja verd loomulikult ei ole,» kinnitas Vilep.
«Tere!» kaht autorit, luuletajat ja joonistajat, ühendab sama töövõte. Kui on vaja teha lastele meeltmööda luuleridu või pilte, küsivad mõlemad abi n-ö kontroll-lastelt.
Moritzat abistab üheksa-aastane tütar, Vilepit aga tuttava pedagoogi viieaastane järeltulija. «Nutikas ja tundlik laps,» kiitis luuletaja, kelle enda lapsed kontrollrühma hästi ei sobi: üks on juba 14- ja teine alles kaheaastane.
«Tere!» luuletusi luues hoidis ka täiskasvanutele kirjutav Vilep enda sõnul meeles, et emal-isalgi ei tohiks neid lastele ette lugedes igav hakata.
«Igas luuletuses on mingi krutski sees,» märkis autor.
Vilep lisas, et hakkas lastele kirjutama seitsme aasta eest, kui ta poeg oli seitsmeaastane. «Pöial-Liisi oli end ammu ammendanud,» põhjendas ta.
Äsjane luulekogu «Tere!» oli autori kinnitusel võitnud tähelepanu juba enne esitlust, nii et trükikojast on raamatuvirnad otsas.
Vilepi järgmine lasteraamat peaks ilmuma lähikuudel ja sisaldab ühtainsat juttu - «Kapiukse kollid». Ka sellele joonistab pildid Haapsalu kunstnik Moritz, kes üleeile sai kätte käsikirja, et selle järgi tööle hakata.
Näidisluuletus
Kiilakas ja viilakas
Teekann vilistas ja pannil
särisesid kartulid
pliidi juurde asja oli
muudkui onu Arturil
Niikui napsas viilaka
ema käest sai kiilaka
see on poiste keeli laksu
mis teeb kukla peale plaksu
Artur kogus kümme laksu
plaks ja põske viilakas
kõigil nalja tegi see
sest Artur oli kiilakas
Heiki Vilep, luulekogu «Tere!»
Anu Mõistlik
anu.moistlik@postimees.ee
Tartlane Heiki Vilep teretab lapsi luules
Teisipäev 27.08.2002
Boheemlaste hulgas Vibu nime all tuntud Heiki Vilep (42) on nüüd tähtis mees, sest ükski viisakas inimene ei saa ilma tema lasteluulekogu «Tere!» pealkirja tsiteerimata kuidagi hakkama.
Kui vanadele inimestele teie lasteluulekogu kõlbab?
Kui rahulikult esitada, läheb ka viieaastastele peale - olen proovinud. Selles on ka palju ottarderlikke krutskeid. Mida aga pole, on väljamaakeelsed sõnad. Kõige paremini sobib «Tere!» seitsme- ja kaheksa-aastastele.
Mida teeb teie lasteluulekoguga teie tütar, kaheaastane Elise?
Liisu vaatab pilte, nimetab asju ja üksikuid tähti: I - issi täht, U - ussi täht.
Kas niisugune kõvade kaante vahele köidetud ja paksule kriitpaberile väga värviliselt trükitud raamat ei läinud mitte üüratult kalliks?
20 000 krooni andis Eesti Kultuurkapital, ülejäänu osas saime kokkuleppele Sulemehega. See Tartu kirjastus pani juurde nii palju, et saaks välja anda tuhandese tiraaži võimalikult väikese omahinnaga.
Mis mees on Moritz, kes on joonistanud «Tere!» pildid?
Moritz on Haapsalu koomiksikunstnik, noor mees. Põhiliselt joonistab ta käsitsi, aga kasutab ka arvutit. Mulle meeldib tema stiil.
Mille poolest erineb lasteluuletuste kirjutamine luuletamisest täiskasvanutele - mullu avaldasite ju suurte inimeste luulekogu «Alateadvuse alla»?
Laps on laps, tuleb lihtsalt tema seisukohast läheneda. Ma ei õpeta last, vaid olen tema sõber, tunnen temaga ühte ja sedasama tunnet. Kui ikka keldris on koll, siis ma ei pruugi teada, et ta on tegelikult kass, vaid püüan uskuda, et ta ongi koll.
Tajusin teie luuletustes head rütmi, kuigi mõnes kohas on ka koperdusi …
Need on taotluslikult rütmist mööda pandud - nendes kohtades, kus on vaja mingile asjale keskenduda.
Kas hea rütmitaju tuleneb teie kui muusiku elust?
Võibolla tõesti, ma ei ole sellele mõelnud. 15-aastasest peale mängin trummi, olen mänginud nii ansamblites kui ka kõrtsides.
Kaks aastat olin MTJis ja kirjutasin peaaegu kõikide originaallugude sõnad. Viis aastat mängisin Septis ja teen praegu bändi Septi bassimehe Agu Raudheidinguga. Bändi nimi on Teine Ring (nüüd KAABU - H.Vilepi märkus).
Kas käite ka kuskil ametis?
Ei, aga ma õpin veebmasteriks, ja jäängi ilmselt õppima, sest seda ei õpi mitte kunagi lõpuni selgeks.
Kas teie asutatud «kirjanduslik loominguline opositsioon ehk avaldamispuuetega autorite klubi» ehk KLOAAK ongi teie kujundatud ja internetti riputatud?
Jaa.
Kui suur on võimalus, et varsti tulevad raamatukaante vahel välja teie kaks romaani, mille katkendeid on võimalik lugeda aadressil www.hot.ee/kloaak?
Kirjutasin kultuurkapitalile taotluse. No näis, kaheksa miljonit on kaduma läinud …
Mida järgmisena lastele trükisõnas üllitate?
Tahan kindlasti välja anda Moritzaga koostöös jutu «Kapiukse kollid». Eluskatsed on ära tehtud - tuttava pedagoogi viieaastane poeg luges selle aasta tagasi läbi ja pärast seda koristab ta siiamaani ise oma mänguasjad kokku.
Raimu Hanson
raimu.hanson@postimees.ee
Merle Jääger Heiki "Vibu" Vilepist
Kindlasti vaevab lugejat küsimus, kuidas sai Vilepist Vibu. Lugu juhtus 1984. aastal. Vibu sugulane, jazzpianist, pidi koolis klassiga ülevaatuseks numbri tegema. Ott, ainuke musikaalne isik, mängis klaverit, teistele jagas kätte käristid, kolistid ja põristid. Zhüriile meeldis väga: "Annaks või esikoha, aga soolonumber oli justkui puudu."
Läks siis sugulane lavale, ajas hooga käed laiali, kopsas jalaga vastu maad ja karjatas:"Vibu!"
Saidki esikoha. Vilepile lugu väga meeldinud, rääkinud kõigile igal vabal hetkel. Mõnele mitu korda järjest. Kokku nii palju, et kui Vilep nuka tagant välja astus, öeldi: "Näe, Vibu tuleb!"
Kuidas portreteerida Vibu? "Simpsoneid" olete näinud? Nüüd kujutage Homerile pisut rohkem halle juukseid pähe, pistke talle pats taha ja konnaprillid ette. Lisaks on tal kantseldada vahel lausa kaks Barti ja üks väike Maggi, kelle nimi on tegelikult Liisu ning kes kipub varsti Lisa mõõtu välja andma. Vibu naisel pole Marge`i häält, aga on kaks õde, kellest üks on kähehäälne ahelsuitsetaja.Lisaks on tal tohutult kihvt ema, kes napsus peaga ilusti ja hingest vene romansse ning tshastushkasid lõõritab. Teistel andmetel sarnaneb Vibu heledaverelise lõbusa porikärbsega.
Vibust võiks lugusid vesta lõpmatuseni. Kord kui küsisin Vibult, mis ameteid ta oma pikas elus pidanud on. Loend ei tahtnud lõppeda. Siinkohal võiks ära märkida mõned ilmekamad: mataõps, jõulukuuseärikas, kõrgepingevõrkude teimija, kalkulaator sööklas. "Ma olen nagu vana Pentium, kes räägib lapselastele: "Nooruses olin ma sööklas kalkulaator!""
Pastaka leidis Vibu seitsmendas klassis. Kevad oli käes ja õpetaja nõudis, et kevadluuletus olgu peas. Vibul on aga sihuke huvitav pea, kuhu teiste tehtu hästi sisse mahtuda ei taha. Tuli ise värss valmis treida. Pedagoog heldis. Vibu sai viie ja viiruse külge. Pastakas enam peost lahti ei tulnudki. Hiljem muutus ta nii ülbeks, et esitas enda tehtud värsse Liivi ja Lermontovi pähe. Õpetajad jäid härdalt uskuma kah.
"Pärast seda hakati mind juba avaldama."
Vibust rääkides tuleb kõneleda ka Kloaagist. See on üks Vibu armas, vajalik ja väga populaarne lapsuke, mille ta Netti sigitas. Selle täisnimi on Kirjanduslik - Loominguline Opositsioon e. Avaldamispuuetega Autorite Klubi. www.hot.ee/kloaak Liikunud, loonud ja lehvitanud on Kloaak umbes aasta jagu. Avalduda võib seal igaüks, kel viitsimist ning nettipääs.
"Praeguseks on avaldunud üle 127 persooni. Tase on küllaltki erinev, aga kohati on väga häid asju. Elläi Tuulepäälse, Karen Orlau, Aim Hiir, Spella ja Sass Müller on tõsisemad tegijad. See jutt, mida ma siin räägin, pole ainult minu arvamus. Külastajad võivad lugudele punkte panna. Arvamuste rubriigist võib ka ühtteist välja lugeda."
Adudes Kloaagi säärast populaarsust, haub Vibu plaani Netti üks tore lasteleht sigitada.Korralike suurte tähtedega. Pilte, jutte ja luuletusi võiksid saata nii lapsed kui vanemad. Vibu on oma lasetele ise olude sunnil jutte ning luuletusi kirjutanud.
"Minu puhul kehtib see, et ma olen nii vähe lugenud, et pean ise suurmeeste tsitaate välja mõtlema."
Vibu luuletus uuest raamatust
Iga kullerkupu sees
üks väike tõde olla
kasvab tükkis lillega
mis kord lööb õie valla
närtsimise krimpsumise
käigus kukub maha
tõde
mis nüüd lillest suurem
alasti
ja paha
Romaani "HIRM" soovituskiri Eesti Kultuurkapitalile
Romaani eraldi väärtuseks pean head eesti keelt. Asi veel, mida kirjaniku juures hinnata?
Miks mitte, kui ümberringi on palju uut kirjandust, kus kehva keeletunnet eesti keele väntsutamisega varjatakse.
Omaette väärtuseks hakkab raamatule ka see muutuma, kui seal väsimatult ei ropendata. Värske eesti kirjandus ei pea ju ometi tähendama kaante vahele pandud peldikuseinu.
Heiki Vilep on suutnud hoida joont, et kirjandus on kultuuri, mitte massimüra osa. Samas puudub romaanis igasugune ülepingutatud tarkusenäitamine.
Romaani väljaandmist tuleks toetada.