Hiljuti oli teil kuuekümnes sünnipäev. Naise kohta öeldakse, et naine pole kunagi vana, veini või konjaki kohta, mida vanem seda parem.
Kuidas määratlete enda ja oma loomingu seost vanusega?
Selle loogika järgi olen mina naine ja mu looming on konjak.

Juubeli eel, tänavu jaanuaris ilmus teil luulekogu lastele. Kuidas sinna luuletusi valisite. Oli see keeruline?
Luuletustega ei olnud keeruline, küll aga piltidega. Avaldamata luuletustele pidin laskma pildid joonistada ja see läks kole kalliks. Kogumiku 1500 eksemplari maksumuseks kujunes koos trükkimise ja eeltöödega üle 8000 euro. Kultuurkapital ei andnud ka sentigi, sest tegu ikkagi enamalt jaolt kordustrükiga. Küll aga ei kahetse ma üldse, et see tehtud sai. Kulutatud raha on nüüdseks tagasi tilkunud ja mis peamine - üheksa luuleraamatu asemel kannan nüüd esinemistel portfellis kaasas ühte. Kui sinna lisada jõulude eel ilmunud "Une-Mati ajab udujuttu" oma 47 jutuga, septembris ilmunud "Pesamuna kõneaabits" ja veel mõned kõhnemad kogumikud, võin sisustada kümneid kohtumisi ennast kordamata. Seda kõike niisiis ühe portfelliga.
Nali naljaks, aga kogumikud on minu jaoks sümboolse tähendusega. Nad võtavad justkui ühe ajajärgu elust kokku ja sa näed oma elu ja tegemisi ülevaatlikumalt. Järeldusi ja kokkuvõtteid on hea teha ja pisut kindlam siht on ees.

Teie kõrgem haridus on reaalteaduslik, olete õppinud ka Eesti Põllumajanduse Akadeemias elektrifitseerimist, Tartu Ülikoolis ja Tallinna Pedagoogilises Instituudis matemaatikat. Üheks töökohaks oli mõõteriistade insener Tartu Katseremonditehases. On need valikud olnud pigem pragmaatilised, või on neis ka kutsumust?
Viimane kool - Pedagoogiline Instituut - jäigi lõpetamata. Üle koera saba astumise rikkus ära vene kroonu.
Katseremonditehasesse läksin lihtsalt pisut parema palga pärast. Kirjutasin seal laua taga luuletusi ja õppisin ringiteoorijat. Sain sellepärast ikka noomida ka.

Teie kirjutatud on rohkem kui nelikümmend lasteraamatut, olete öelnud, et raamatuid hakkasite kirjutama tänu oma lastele. Milline oli see märguanne?
Kirjutasin sahtlisse ja lasteajakirjadesse varemgi. Oma lastega tekkis aga ka praktiline rakendus ja see otsustaski mu saatuse.

Teie lapsed on sündinud piisavalt erinevatel aegadel. Neist vanim Kertu 1980, noorim Villiam 2008. Esimene raamat on ilmunud 2001. aastal. Kas vanemate laste lapseeas kirjutasite sahtlisse?
Jah, nii see oli. Vanima tütre isaks olemist segas sõjavägi (1982-1984), pärast sõjaväge olin mõnda aega segaduses ja üldse liimist lahti. 1988. sündinud Mihkel aga sai juba korraliku lasteluule valangu kätte. Kõik ülejäänud peaksid küll rahul olema - kirjutasin palju neile ja panin nad suisa peategelasteks. Ka Villiam sai korraliku portsu, muu hulgas omanimelise jutukogumiku "Villiam". Nüüd ongi jama lahti - lapsed kasvavad eest ära. Olen mõelnud hakata rohkem suurtele kirjutama, aga see paistab nii lihtne, et tundub allaandmisena. Ma nüüd kogun end veidi ja vaatame, mis saab. Pealegi tulevad lapselapsed peale. Neid on mul juba kuus ja minu "ohvriteks" sobivad viimased kolm suurepäraselt.

Kui lugesite lastele oma raamatuid ette. Kas on tähtsust, millise hääletooniga seda teha?
Kindlasti. Nii nagu näitleja mängib oma rolli, nii on ka ettelugemisega. Sa pead ise ka uskuma, mida räägid. Nagu jutustaks tõestisündinud lugu ja elaksid uuesti kõike läbi. Sõber Peeter Volkonski valdab seda kunsti täiuslikult. Ta luges ühel kohtumisel mingit minu lugu nii hästi ette, et ma naersin koos lastega kaasa. Natuke piinlik oli, aga mis sa teed.

Kuidas mõtestate lahti mõiste lapsemeelus. Seda võib tõlgendada kui naiivsust, siirust või hoopis kui mängulisust. Öeldakse, et lapsed on vägagi terased ja targad?
Siirus, otsekohesus, võime üllatuda ja imetleda. Suured kõrvutavad, võrdlevad ja kahtlustavad, lapsed naeravad pea kuklas. Viimastel aastatel on üldse hakatud kahtlema, mille üle naerda võib. Sellistele tuleks lastest kohus moodustada ja eluterve rõõmu rüvetamise eest vangi panna. Huumorimeel on minu meelest intellektuaalsuse mõõdupuu, siiras rõõm ja südamlikkus, vahetus ja asjade nimetamine nende õigete nimedega on lihtsalt aus ja hea. See kõik kokku ongi see, mida nimetame lapsemeelsuseks. Tegelikult peab olema väga julge, et olla lapsemeelne. Mina teisiti ei saa. Ei taha oma elu mõttetult keeruliseks elada. Milleks?

Kas lasteraamatud peavad olema kindlasti õnneliku lõpuga?
Igal raamatul peab olema sõnum. Peab olema põhjus, miks ta on kirjutatud. Sisemine tung, tahtmine miskit jagada. Miskit, mis ei mahu su sisse aeg-ajalt ära. Miks mitte ka õpetussõnad. See ei pea välja paistma, ei pea olema näpuga vibutamine. Sõnum võib kohale jõuda alles pärast raamatu käest panekut, kui laps istub voodiservale ja jääb mõttesse. Siis oled oma ülesande täitnud. Ja minu lõpud on ikka kõik õnnelikud. No ei saa ma anda lapsele lutsukommi, mille sisuks on sinep.

Üks Teie raamatute kangelastest on läbi ja lõhki seotud Jõgevamaaga. See on Jõks, kuidas see tegelaskuju sündis?
Süüdi on endine Jõgeva maavanem Viktor Svjatõšev, kes tuli ja ütles, et nüüd teeme ära. Ega ma suurt vastu punninudki, sest teema oli ju väga huvitav. Viktor käis mul Tartus külas ja mina käisin Jõgeval. Seal, kesklinnas, ma seda Jõksi kuju nägingi. Nimi "Jõks" tuli kohe ja otse kosmosest, ei pidanud välja mõtlemagi. Esimene raamat oli edukas ja peagi oli Viktor jälle kohal. Et teeme veel. Tegimegi. Ja kolmanda tegime ka, mis sest et see rääkis juba muinasjutumaailmast ja matemaatikast. Tegelased olid samad ja see raamat läks isegi Soomes soome keelde tõlgituna päris hästi. Minu pärast võib neljanda ka käima panna. Viktor, kus sa oled?

Jõksi raamatuid kirjutades tutvusite päris põhjalikult Jõgevamaaga. Mis on eriti meelde jäänud?
Oi, palju on meelde jäänud. Sõitsin ju Jõgevamaa risti-rästi läbi. Koostasin mitu maršruuti ja muudkui kaesin neid sildu, kirikuid, kive ja mõisaid, puid ja inimesi, koole ja varemeid. Ronisin ise kõik praod ja mäed läbi, tegin lugematul arvul pilte. Üks põnevamaid reisimisi mu elus, ilma naljata.

Enamasti on Teie raamatud illustreerinud Ott Vallik (Moritz), aga ka teised kunstnikud, näiteks Kursi koolkonna kaudu Jõgevamaaga seotud Ilmar Kruusamägi ja Albert Gulk. Mõned olete illustreerinud ka ise. Kui oluline on lasteraamatu juures illustratsioon? Rääkige oma illustratsioonidest ja koostööst teiste kunstnikega.
Enam olulisem olla ei saagi. Lasteraamatu puhul on täiesti normaalne, et poole mahust moodustavad illustratsioonid. Pluss-miinus vastavalt vanusele. Ott on mu lemmik, aga nüüdseks on ta nii kuulus ja tööga koormatud, et raske on talle löögile pääseda. Ilmariga pole ka lihtne, aga Albert võtab asja mõnuga - vahel võtab viina ja puhkab, siis jälle joonistab nii, et paneb kokutama. Ise ei oska ma üldse joonistada. See üks luulekogu ainult. Lihtsalt kõik tuttavad kunstnikud olid parasjagu hõivatud. Aga igasugu loominguga on asi kummaline. Näiteks olen hakanud mõnikord kirjutama "nii nagu peab". Grammatika, läbimõeldud ülesehitus ja poliitkorrektsus ka veel takkaotsa. Siis olen paar päeva ringi käinud ja uuesti laua taha istudes kõik kirjutatu maha kustutanud. Oluline on vist ikka õhin ja rõõm. Olgu konarlikum, kohati ehk liigagi otsekohene ja lihtne, peamine on siiski, et see õhin ja rõõm lapseni jõuaks, mitte korrektselt vormistatud kirjeldus õhinast ja rõõmust. Sama on joonistamisega. Kompenseerisin oma oskamatuse joonistamislustiga ja paistab, et ei saanudki kõige hullem.

Kummalisel kombel on üks Teie lasteraamatuid illustreeritud fotodega, kuidas see juhtus?
Andra Kirna, Jõgevalt muuseas, tegi oma lõputööd tol ajal ja pöördus minu poole, et tal vaja diplomitööks midagi ilusat valmis teha. Et päris veenev oleks näiteks fotodega lasteraamat. Mul olid parajasti mõned jutud ka valmis ja nii ta läks. Raamat saigi. Andra tegi muidugi veel korralikku tööd lastega, et need õigesti sisu kajastaksid ja kõik korraga pildi peal koos püsiksid. Tubli töö tegi ära!

Kes võiks teie raamatu tegelastest saada sama kuulsaks kui Astrid Lindgerni Pipi või Eno Raua Sipsik? Kui oluliseks peate, et raamatutegelane saab sedavõrd tuntuks ja hakkab elama nii-öelda iseseisvat elu?
Päris sellist tegelast pole ma veel leidnud. Ilmselt sellepärast, et minu juttude kangelasteks on olnud mu enda lapsed. Viimastel aastatel olen andnud tuult tiibadesse juba niigi ärapiinatud Une-Matile, aga temagagi võistleb Une-Mati udujuttude teine peategelane Madli, kes taaskord on mu enda tütar. Viimasel ajal, kui mu lapsed enam lasteraamatuid ei loe, on tekkinud igasugu uitmõtteid ja fantaasiaid. Momendil keerlevad peas sellised tegelased, nagu nüfid. Nüfid on sellepärast nüfid, et nad magavad palju ja näiteks tugitooli magama jäänud nüff toob esile sellise häälitsuse: "Nnn...nüfff. Nnn...nüfff..." Nüfid ei tunne elektrit, aga neil on olemas kõik majapidamismasinad ja nutiseadmed, kaasa arvatud nutitelefon. Kuidas need asjad kõik ilma elektrita töötavad, sellest saab võib-olla veel selle aasta numbri sees kuulda. Kui koroona lubab, muidugi.

Kuivõrd aastate möödudes vaatate tagasi oma lapsepõlve, mis on selle eredamad leheküljed?
Freudi ees tuleb müts maha võtta. Ta on ikka paljudele asjadele pihta saanud. Üha rohkem kangastub mulle mu elu Unelmate Linna otsinguna. Muudkui ehitad ja ehitad ja lõpuks oled valmis saanud justkui linna, mis tegelikult koosneb juba osaliselt varemetest. Inimene justkui ehitaks terve elu oma Unelmate Linna. Ja kui siis ükskord vanast peast vaiba peale maha istud ja lapselapse klotsidest ehitatud linna vaatad, saad aru, et see ongi sinu Unelmate Linn. Purskkaevude, toretsevate laatade ja suudlevate tudengitega.
Lapsepõlvest meenubki väga tihti see päev, kui päike paistis kollasele vaibale ja ma ehitasin klotsidest linna. See on nii helge pilt, et minu jaoks on see mälestus turvaliseks paigaks, kuhu rasketel hetkedel põgeneda.

Milliseid raamatuid loeti ette väikesele Heiki Vilepile ja milliseid hakkas ta ise lugema?
Muinasjutud, Tarzan, Seiklusjutud maalt ja merelt, loomajutud, Jussikese seitse sõpra. Kui ise lugema hakkasin, kiindusin ulmesse. Muidugi Astrid Lindgren ja meie klassikud - miski ei jäänud vahele. Lugesin ikka päris palju, ka taskulambiga teki all, nii need prillid pähe saingi.

Muusikuna olete mänginud mitmes ansamblis, loonud laule. Mis põhjusel paelub muusika stiilidest ennekõike bluus?
Bluus on nagu jõgi, kuhu viskuda ja lasta end kanda ja kanda. Aga ega ma ainult bluusi kuula. Olen pigem kõige hea sööja. Oli mingi periood, kus kuulasin ainult klassikalist muusikat. Kuulan nüüdki meeleldi vaheldumisi Bachi sümfooniat ja Led Zeppelini, džässi ja kantrit. Igas žanris on väga häid asju. Eriti armsaks on jäänud siiski noorusaegade rokkmuusika. Mõttetu on siin üles lugema hakata, aga ühise nimetajana võib tuua meloodia. Nagu ütles üks mu pillimehest kolleeg - muusika peaks ikka eelkõige musikaalne olema.

Mille poolest erinevad on loomingulised elamused, mille saate kirjutamisest ja tegevusest muusikuna?
Muusikuna lisandub ka väike füüsiline moment. Trummarina saan end korralikult välja karata ja see on väga mõnus tunne. Mängid ja kuulad korraga, oled täiega asja sees. Kirjutamine on rohkem ikka ainult aju ja sõrmede liigutamine. Kui saaks trummipulkadega korralikult kirjutada, teeksin seda kindlasti.

Milline annus on Teis Tartu vaimu ja boheemlust?
Räägitakse, et päris kõvasti. Ise ei näe ennast kõrvalt ju nii põhjalikult, et otsustada. Palju aastaid käisime läbi ja ringi Sass Mülleri ja Mercaga. Tihti olid seltskonnas kadunud Matti Milius ja Peeter Volkonski ehk Volk. Illegaardi kohvik, Merca ja Sassi kodu, Volgi kiiktool... Sarnased tõmbavad sarnaseid ja mõnikord oli koos suur kamp luuletajaid, pillimehi, päris- ja elukunstnikke. Ilus aeg oli. Tõsiselt kirjutamisele pühendumine algas sellest ajajärgust. Alustasin ju luulekoguga täiskasvanutele. Esitluselt ei puudunud bänd ja striptiis, laud oli lookas. Lapsed rikkusid kõik ära, võlusid mu lõpuks siiski enda poole. Ega ma ei kahetse ka. Absoluutselt.

Olete üks neid kirjanikke, kes kirjastab oma raamatud ise ja neid ise ka müüb, nii kodulehel, laatadel ja üritustel kui kaubanduskeskuseski. On sellest tõesti võimalik ära elada ja kuidas saavad omavahel läbi kirjanik Heiki Vilep ja ärimees Heiki Vilep? Kui tihti mõtlete kirjutades sellele, kas sündivat teksti ka maha müüa saab?
Ma tundsin palju kirjanikke ja nägin, kuidas nende töö eest saavad palka kõik teised peale nende enda. Mulle ei mahtunud see hinge juba enne, kui ise raamatuid välja hakkasin andma. Alguses olin muidugi samasugune tagasihoidlik, aga ajapikku õppisin kõik tööd ise ära. Olen nüüdseks kujundanud, küljendanud, toimetanud ja tõlkinud, valdan mitmeid vajaminevaid programme ja võin teha igas formaadis e-raamatuid. Trükimasinat ei suuda veel valmis ehitada. Kõike seda tehes olen jõudnud arusaamisele, et teose looja õiglane tasu on vähemalt 80% müügitulust, mitte mõnisada eurot honorari ja paar autorieksemplari. Kirjastuste lagunemise tõttu on võimalik hõlpsasti leida puudulikult koormatud väga häid ja professionaalseid toimetajaid, küljendajaid, tõlkijaid ja illustraatoreid. Kirjanikul on võimalik kokku panna selline meeskond, mida ühes kirjastuses ei pruugi kunagi koos ollagi. Neile saab lepingu alusel korralikult makstud ja ka kirjanik saab korraliku palga. Ja isegi pärast trükikulude ja riigimaksude maksmist jääb kätte rohkem kui honorar ja paar autorieksemplari. Väga paljud annavad juba enda raamatuid välja kas FIE-dena või ühemehe-osaühinguteks vormistatutena. Täiesti normaalne trend.
Ärimeest pole must saanud. Mulle lihtsalt meeldib oma raamatuid ise tutvustada ja huvilistega näost näkku suhelda. Kõige toredam ja otse loomulikult ka tulusam on seda teha otse üle laua raamatuid müües. Sellest turukaubitseja mentaliteedi kartusest on juba enamik kirjanikke üle saanud. Kurgimüüja ja kirjanik pole ikka päris üks ja sama. Kurke ma näiteks müüa ei julgeks, sest ma pole neid ise välja mõelnud.
Et kas kirjutades juba mõtlen müümisele? Ei. Nii ei saaks süveneda ja raamatud tuleksid kallutatud. Ma ei hakka mitte kunagi kirjutama kahe isaga perest sellepärast, et äkki toob see rohkem sisse. Luban.

Olete ka Tartu linnavolikogu liige ja kandideerisite ka riigikokku. Mis kutsus poliitikasse. On teil mõtteid ka seoses Tartu kui Euroopa kultuuripealinnaga?
See on nüüd nii lai teema, et Vooremaa ajalehte ei mahuks ära. Ütlen lühidalt, et tunnen end kohustatuna kaasa laulma terve mõistuse kooris. Vastukaaluks igasugusele pseudole, libale ja globale. Kandideerisin küll EKRE nimekirjas, aga juba üle aasta ei kuulu ühtegi erakonda. Volikogus olen siiski kirjas EKRE fraktsioonis. See on muidugi imetore, et Tartu saab Euroopa kultuuripealinnaks. Minul, kes ma teen oma tööd niigi täie rauaga - kirjutan, käin koolides ja lasteaedades, hääletan linna volikogus õigete asjade poolt, nikerdan erinevate heliloojatega lastelaule ja tagatippu annan raamatuid müües eriti kaua kestvaid autogrammitunde, polegi nagu midagi enamat kirjanduslinna käekäiku panustada. Oleks vaid tervist ja jaksu.

Millega üllatate oma loomingu asutajaid lähemas või kaugemas tulevikus?
Kõike ma välja ei räägi, aga töö käib. Unistuseks oleks kunagi välja anda aabits, mida loetakse rõõmuga ja milles pole ühtegi igavat lõiku, aabits, mis tehakse väga hea meelega lahti ja millest saaks iga koolijütsi suur sõber, mitte pelgalt õppevahend. Näis, kas jõuab.

ARVAMUS

Heiki Vilepi ehk Vibuga, nagu tema sõbrad teda kutsuvad, tutvustas mind 2002. aasta lõpul tõlkija ja filosoofi-õppejõud Mirjam Lepikult.
Hakkasin lõpetama Tartu kõrgema kunstikooli (praegu Pallas) fotoosakonda. Olin parasjagu kunstist tüdinud ning tahtsin teha midagi lihtsat, näiteks lastele. Heikil olidki parasjagu mõned jutud üle. Neist omamoodi õpetlikest lugudest sai jutukogu „Lendav õunapuu“.
Heiki jättis mulle uskumatult vabad käed, sain teha täpselt seda, mis tahtsin ja nagu ette kujutasin. Selgus siiski, et joonistustega Heiki raamatute illustreerimine on tunduvalt parem mõte.
Teadsin Heikit enne peamiselt lasteluuletuste autorina ja pidasin kaua tema luuletustest rohkem lugu kui juttudest.
Kuigi olen püüdnud tema loomingul silma peal hoida, jõuab see mees küll rohkem kirjutada kui ma lugeda.
Nüüdseks on tal raamatuid nii palju, et järg ammu kadunud. Aga seda võin puhta südamega öelda, et mida edasi, seda paremaks läheb. „Horlok ja ürgvärava võti“ on hoopis seikluslikum kui „Lendav Õunapuu“. Õpetlik iva on neiski lugudes, aga hoopis paremini serveeritud.

Andra Kirna, sõber

Heiki Vilep

• Sündinud 27. märtsil 1960 Tartus
• Vabakutseline kirjanik
Haridus:
• 1967–1978 Tartu 10. keskkool
• 1978–1979 EPA, elektrifitseerimine
• 1979–1980 TRÜ, matemaatika
• 1980–1982 ja 1984–1986 TPedI, matemaatika
Töö:
• 1980–1981 Tallinna riiklik keskarhiiv, arhivaar
• 1981–1982 Tallinna 18. keskkool, matemaatikaõpetaja
• 1982–1984 armeeteenistus
• 1985–1986 Tartu katseremonditehas, mõõteriistade insener
• 1987–1992 orkestrant
• 1993–1999 firmade Kontakt OÜ ja Tarpuit OÜ juhatuse esimees
• Alates 2000 vabakutseline kirjanik, Eesti kirjanike liidu liige aastast 2003
Looming:
Avaldanud aastatel 2001–2020 koos tõlgetega 71 raamatut,
47 luuletust, jutte, aforisme, CD jm, olnud kuue raamatu toimetaja
Ühiskondlikud organisatsioonid:
Eesti kirjanike liit, Eesti kirjandusselts, Eesti autorite ühing, Eesti esitajate liit, Eesti lastevanemate liit, Tartu linna volikogu
Pere:
Abikaasa: Auli Vilep
Lapsed: tütar Kertu (1980), poeg Mihkel (1988), tütred Elise
(2000) ja Madli (2003), poeg Villiam (2008)

JAAN LUKAS, Vooremaa
9. aprill 2020