Artiklid, arvustused... 2005-2006
Heiki Vilep kirjutab oma tütre fantaasiatest
20.12.2005
Raimu Hanson, reporter
Auhinnatud, kriitikute tunnustatud ja lugejate menu nautiv tartlasest kirjanik Heiki Vilep (45) sai nädal tagasi trükikojast kätte oma uue raamatu «Liisu», mille nimitegelases peegeldub kirjaniku tütar Elise (5).
Raamatus on juttu perest, kus kasvab viieaastane Liisu, tema kaheaastane õde Madli, kaheksa-aastane vend Ats ja kass Joosep, kellele meeldib laua all puuksutada.
Lisaks neile on perekonnas ema-isa ja vanaema-vanaisa, samuti «põrnikas» Volkswagen, mida Liisu nimetab satikaks.
Raamat koosneb kolmest lühijutust. «Need on minu tütre Liisu pealt peaaegu maha kirjutatud,» märkis Vilep. «Viieaastasel plikal on teravad fantaasiad. Ta fantaseerib nii tõetruult, et jääb ka ise uskuma.»
Nii nagu ühes jutus, on ka päris elus juhtunud, et Liisu pritsib vanaemale vett näkku ja ütleb, et nõiub parajasti kivist vett välja.
Tegelikult on aga tüdrukul kivi asemel käes plastiliinitükk, mille õõnsusesse on ta pannud vett.
Aastal 2002 sai Vilep oma «Tere!» eest Karl Eduard Söödi preemia aasta parima lasteluulekogu eest.
Järgmisel aastal tulid trükist kaks ja aastal 2004 kolm lasteraamatut ning tänavu augustis lasteluulekogu «Tahaksin olla».
Trükivärske «Liisu» kavatseb kirjanik kujundada vähemalt viieraamatuliseks sarjaks.
Jutud lastele
• Heiki Vilepi «Liisu» on jutukogumik lastele vanuses 4–10 eluaastat.
• Möödunud nädalal trükist tulnud raamatu on kujundanud autor ja Margus Nõmm ning illustreerinud Marja-Liisa Plats.
• Kirjastuse Vilep ja Vallik üllitatud raamatus on 56 lehekülge, tiraa˛ on 1500.
Väike-Maarja raamatukogus
Väike-Maarja raamatukogus võis koolivaheajal jõudu proovida Interneti infootsingus teemal “Kodukoht”. Parim oli 6.a klassi õpilane Kristiina Kahr, kes leidis 12-st 10 vastust veatult. Kahjuks oli osavõtt kasin.
Raamatukogus võis valida kolm korda päevas näidatavate videofilmiprogrammide vahel ja nautida lemmikkangelaste etteastet.
8. novembril kohtusid Väike-Maarja algkooli lapsed kirjaniku ja luuletaja Heiki Vilepiga. Suure kaasaelamisega nautis kirjanik laste luuleesitust. Mõnus oli ka koos kirjanikuga luulet lugeda ja raamatupildi üle aru pidada.
H. Vilipil on ilmunud kolm luuleraamatut ja neli jutukat. Ta kirjutab nii lasteaia mudilastele ja algkooliealistele lastele kui ka täiskasvanutele. Jõuluks ilmuvad Liisu-seeria neli raamatut.
Kuna kirjanik on väga kõva käsi ka arvutite vallas, siis on tal kena kodulehekülg, kust igaüks saab tema kohta kõikvõimalikku teavet: www.vilep.com.
Tähtedest
Kui mul oleks paksud prillid,
mõtles väike Ene,
loeksin läbi aabitsa
ja loeksin läbi ENE.
Rumaluke – ütles ema,
prillid siin ei aita,
tähti tuleb hästi tunda,
nende sõprus võita
Võttiski siis Ene kätte,
tõusis öösel üles,
vahtis tähti läbi akna,
aabits õrnalt süles.
Irma Raatma
RAAMATUD
Patsiga mehe lustakad värsid
TEKST: HELINA PIIP
FOTO: PEETER SIRGE
HEIKI VILEPI luuletused sünnivad elust enesest. “Lapsed esitavad ju küsimusi, mis on vaja vaid luuletuseks vormistada,” ütleb kirjanik.
Sattusin paar aastat tagasi raamatupoes sirvima Heiki Vilepi esimest lasteluulekogu “Tere!” ja unustasin end riiulite vahele lugema. Riimid kõlksusid ladusalt ja igal luuletusel oli oma puänt. Kunstnik Moritza üle kahe lehekülje pildid lisasid sära ja mõnu, mis teebki ühe lasteraamatu tõeliselt vastupandamatuks.
Kõik see kehtib ka Vilepi uue luulekogu “TAHAKSIN OLLA” kohta.
Alustasite kirjutamisega küllalt hilja? Te esimene lasteluulekogu ilmus 2002. aastal.
Tegelikult kirjutan neljandast klassist alates järjepidevalt kogu aeg. Peale sõjaväge tulid täiskasvanute luuletused. Vahepeal läksin maale elama, seal kirjutatud romaanid jäävad aga ilmselt avaldamata, sest ma ei pea neid kuigi headeks.
Mu lasteluuletusi oli aga ilmunud ka ajakirjas “Hea laps” ja Leelo Tungal soovitas need kaante vahele panna.
Te luuletused on lahutamatud lõbusatest piltidest. Kes peitub kunstnikunime Moritz taga?
Kunstnik Moritzaga ehk Ott Vallikuga viis mind kokku tema naine Aidi Vallik (luuletaja ja lastekirjanik – H.P.). Läksin neile külla ja saimegi jutule.
Tavaliselt palub Moritz enne joonistama hakkamist, et ma kirjeldaksin oma visiooni. Siis ta läheb sealt juba edasi, teda on vaja pisut käima tõmmata.
Kuivõrd on inspireerivad teid te oma lapsed?
Väga. Olen kodune inimene, arvutinohik ja puutun seetõttu oma lastega kogu aeg kokku. Tütred Madli (2) ja Elise (5) esitavad selliseid küsimusi, mis tuleb vaid luuletuseks vormistada.
Aga mul on ka kasupoeg Ats (12) ja vanemad lapsed – Mihkel (17) ja Kertu (25), kel on endal juba kolm last.
Te koduleht on üsna põhjalik, sealt võib leida näiteks te pulmapildidki. Olete edev inimene?
Ma ei pea end põhikohaga kirjanikuks ja pulmad on mulle tähtsamad kui näiteks kirjanik olemine. Olen muusik, arvutifriik ja kirjutamine võtab mu ajast võibolla vaid 10%.
Kuidas end kõigi nende ametite vahel jagate?
Õpin praegu, vanas eas programmeerimist. Tuleb ju ajaga kaasas käia. Teen kodulehekülgi ja natuke see juba ka toidab. Kui tuhin peale tuleb, kirjutan sealsamas arvuti taga ka luuletusi.
Kui tõsiselt muusikuametit võtate?
See toobki mulle praegu põhisissetuleku. Mängin trumme kahes bändis: ansamblis “Kaabu” ja ka setu-pundis "Lõkõriq".
Teil on oma raamatute e-pood.
Mu abikaasa Auli on minust ettevõtlikum. Tal on osaühing, mille üks kaubamärk on kirjastus Vilep & Vallik. Selle viimase kogu puhul tegimegi esimest korda kõik ise - ise kirjutasin, ise lasin trükkida, ise müüme (selle juures olen mina küll rohkem transporttööline).
Kuidas teile istub kirjanikuametiga kaasnev avalik elu?
Ma ei ole absoluutselt esineja tüüp, võin trumme mängida, aga nö kirjanikku panna eriti ei istu.
Ma ei tunne end lugejatega kohtudes üldse eriti hästi, tahaks ruttu kuhugi ära. Aga mind kutsutakse koolidesse, lasteaedadesse ja külalisteraamatusse kirjutatakse (nii –jätaks ära?) ilusaid asju. Kuidas ma ütlen, et mind ei ole olemas...
Ajakiri "Kodukolle"
Vallik, Vilep, Moritz ja kaks lasteraamatut.
(väljavõte artiklist)
Vilepi looming kuulub kahtlemata algupärase lasteluule aktivasse. Praegu on lasteluulel mingil põhjusel nirud ajad. Tegijaid vähe ja neistki poolte tehtu kutsub esile rohkem kriitikat kui kiitmist.
Vilepi värsid on just see, mida lapsele vaja. Selge ja leidlik riim, reibas rütm, üht-teist äratundmiseks ja mõndagi edasimõtlemiseks. Kujutatakse pereelu, koolielu ja mängimist. Lapse elu on Vilepi luulekogus tavaline ja tore. Kui ema arvutisse hälbib, saab juhtme seinast tõmmata. Sagedamini on eksinud vanemad hoopis laste seltsi mängima.
Hingesoppides urgitsemist ja looduse ilu kirjeldamist Vilep ei harrasta. Uudiseks selles luulekogus on vihjepojukesed poliitikale ja majandusele. Rahapisik murrab ahnepäitsid maha, ahvid teevad paremat ahvitantsu kui poliitikud telekas jne. Ses mõttes meenutab mõnigi asi Henno Käo loomingut.
"Tahaksin olla" luuletused sobivad ka poisslastest lugejaile, sest neis juhtub alati midagi, enamasti midagi naljakat - mustlane kukub porilompi, vihmauss kuivab traatkõvaks, kass kukub vanni, tigu sõimleb jne. Luuletaja tõstab esile headust ja mängulusti. Ja nii mõnigi luuletus ajendub otse autori pereelust.
"Tahaksin olla" on Vilepi kolmas luulekogu ja seitsmes lasteraamat.
Krista Kumberg, "Lääne elu" 15.10.2005
«Tahaksin olla»: lasteluule pärl tänapäeva Eestis
23.09.2005 00:01
Jaanika Palm, lastekirjanduse uurija
Eesti lasteluule olukord pole praegu kiita. Tähekeses ilmuv on küll mitmekülgne ja põnev, kuid ajakirjandusliku kaduvuse tõttu võivad paljud toredad luuletused kogudesse jõudmata unustuse hõlma vajuda. Samas on kogud sageli vähepakkuvad.
Nii näiteks jõudis möödunud aastal lastest luulearmastajateni kaksteist raamatut, kuid neist vaid mõni oli naudinguga loetav. Tänavu ilmunust on meelde jäänud Ilmar Trulli «Iseloomuga loom», seegi laste ja täiskasvanute piirimail balansseeriv.
Augustis ilmunud Heiki Vilepi lasteluulekogu «Tahaksin olla» tuleks seega lausa kahel käel tervitada, ehkki nii mõnigi luuletus juba Tähekesest tuttav on.
Vilep pole lastekirjanduses enam uustulnuk. 2002. aasta luulekogu «Tere», järgneval aastal trükivalgust näinud jutt «Kapiukse kollid» ja luulekogu «Minu laul» näitasid, et Vilep ei ole vaid korraks lastekirjandusse põiganud katsetaja.
Eelmisel aastal jõudsid meieni koguni kolm raamatut: jutukogumik «Lendav õunapuu» ning lühijutud «Vaikuse hääled» ja «Jani seiklused Varjudemaal».
Autori maailma nägemise viis on nauditav – helge ja optimistlik, keerulisemateski olukordades turvaline ja soe. Vilepi varasemast loomingust tuttavat südamlikkust ning soojust kumab siingi igast värsist.
«Tahaksin olla» on mitmekesisem kui ta eelnevad luulekogud. Ehkki ka siin saab luuletemaatika kaheks jagada – fantaasia ja igapäevaelukirjeldused –, on teemadering mõlemas rühmas avaram ja kaugeleulatuvam.
Päris uute lõbusate teemade kõrval («Kui ma õpin», «Restoran») on ka igivanade, pisut kulunud teemade uusi versioone («Loomaaed», «Emmele»).
Suurenenud on lüüriliste luuletuste osakaal, eriti meeldejääv on kogu nimiluuletus.
Sõnamängulist ja värvikamat poolust esindavad fantaasiarikkad loomaluuletused («Tige tigu», «Papagoi», «Vihmauss»).
Varasemast huvitavamaid nüansse pakub ka autori rütmi- ja riimivalik.
Vilep on väheseid eesti luuletajaid, kes kirjutab 4–8-aastastele lastele. Nagu tema varasemadki teosed, on ka kogu «Tahaksin olla» selgete trükitähtedega, mida algajal lugejal, ka värskel koolijütsil, hea sõnadeks veerida.
Postimees
Heiki Vilep veeretab lõbusaid lastevärsse
22.09.2005 00:01
Aivar Kull, Kirjanduskriitik
Alates augustist 2002 on Heiki Vilep nüüd avaldanud juba seitse lasteraamatut, äsjailmunu avaldab muljet ainuüksi arvukate efektsete illustratsioonidega.
Vilepi lasteraamaturida koosneb küll õhukestest üksustest, ent annab üha enam aimu autori loomutruult lastepärasest omailmast ja meelelaadist.
Vastne värsikogu «Tahaksin olla» lastele vanuses neli kuni kaheksa aastat ei lisa küll palju uut autori varasemast tuntud laadile, ent on sümpaatne oma avara ainevalla ja jätkuvalt rõõmsameelse hoiaku poolest.
Juba raamatu pealkiri eitab hamletlikku raskemeelsust, sisu seda enam.
Kergel käel värsid
«Tahaksin olla» pajatab uhkest kassist nimega Edward Norton ja linnas jalutavast lumememmest, arvutisõltuvusse sattuvast pereemast, puurist pääsenud loomaaiaasukatest.
Ei puudu ka padjasõda ja tramburai, tähesadu ja tulnukad. Kergel käel, otsekui käisest raputatud, vahel ka lõdvavõitu värsiread.
Vilepi värsid tunduvad vahel nii ärritavalt lihtsa(meelse)d, et võtsin kätte ja proovisin ise midagi samalaadset paberile panna. Ei ole see sugugi nii lihtne! Laps tunneb ju eriti kergesti ära võltsid noodid, ja eks olegi lasteluules kõige raskem õiget tooni tabada.
Vilepil näikse see olevat tunduval määral õnnestunud. Teda paistavad küll veel omajagu kammitsevat liigtavalised riimid ja rütm (ehkki siin on ka meeldivaid leide). Luuletehnika vallas on autoril kõvasti arenguruumi.
Rikkalik luuleilm
Vahel kipub ka õpetlik iva olema liiga puust ette tehtud. Kuid autori luuleline omailm on paljutõotavalt rikkalik ja fantaasiarohke ning liigub usutavasti sisu ja vormi tasakaalu suunas.
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm ruttas Vilepi uut raamatut meie lasteluule praegusel hõredavõitu taustal lausa kahel käel tervitama (2. september, EPL). Tahaksin loota, et seda teevad ka lapslugejad.
Raamatu «Tahaksin olla» viimasel numereeritud leheküljel on andmed Heiki Vilepi varem ilmunud kuue lasteraamatu kohta ja nende esikaanekujutised: «Tere!», «Kapiukse kollid», «Minu laul», «Lendav õunapuu», «Vaikuse hääled» ja «Jani seiklused Varjudemaal».
Postimees
Heiki Vilepil uus luuleraamat
(01.09.2005)
2. septembril kell 10.30 esitleb linnaraamatukogu lasteosakonnas oma uut väiksele lugejale mõeldud luuleraamatut "Tahaksin olla" kirjanik ja muusik Heiki Vilep.
Ta on üks väheseid eesti lastekirjanduses, kelle loomingu sihtgrupiks on 4-8 aastased lapsed. Autori maailmanägemus on helge ja optimistlik, südamlikkust ja soojust kumab läbi igast värsist. Nagu varasemadki teosed, on ka kogu "Tahaksin olla" selgete trükitähtedega, mida lastel on hea sõnadeks veerida.
Heiki Vilepi näol pole meil tegemist enam uustulnukaga lastekirjanduses. 2002. aastal ilmus luulekogu "Tere" ja järgmisel aastal nägi trükivalgust jutt "Kapiukse kollid" ja luuekogu "Minu Laul" ning 2004. aastal avaldas kirjanik koguni kolm raamatut: jutukogumik "Lendav õunapuu", lühijutud "Vaikuse hääled" ja "Jani seiklused Varjudemaal".
luts.ee - pressiteated 2005
Heiki Vilepilt uus lasteraamat
Linnaleht, 26. aug. 2005
Mõne aastaga Eesti tuntumate lastekirjanike sekka tõusnud tartlaselt Heiki Vilepilt ilmus äsja tema kaheksas raamat "Tahaksin olla", kus sees 25 luuletust ja sama palju värvilisi Moritza ülelehe illustratsioone.
Nagu ühes korralikus lasteraamatus tavaks saanud, on selles tegelasteks paar-kolm last ning mõned tulnukad. Aga ka arvutisse uppunud emme ja vale jalaga voodist välja astunud tige tigu. Rohelised tulnukad on aga soojast sallist nõnda vaimustuses, et on nõus selle eest välja käima superarvuti ja korraliku auto. Samas on "Tahaksin olla" raamat, mis annab lugemiselamuse ka lastevanematele.
Nauditavad on raamatu huumor ja inimlähedus.
Kuigi "Tahaksin olla" on oma tonaalsuselt rõõmsameelne, võib sellest lugeda ka rahapisikust, kes vaatamata ärimeeste rahapesule, suudab neid raskese kõhutõppe nakatada, ning väikesest õest, kes kempsuuksel küsib vennalt neli krooni sisenemistasu. Vilep on oma lasteraamatutega võitnud K.E.Söödi preemia ning Nukitsamehe konkursi küsitluste alusel hinnati tema raamat "Tere" kõigi aegade kaheksandaks eesti autori lasteraamatuks. Lähiajal on Vilepilt ilmumas juturaamat "Liisu", mis avab viiest raamatust koosneva sarja.
Arvo Uustalu
Eesti Päevaleht
Heiki Vilepi uus lasteluulekogu on eelmistest teemarikkam
Päevaleht, 2. september 2005
Lasteluule olukord kaasaja Eestis pole kuigivõrd kiita. “Tähekeses” ilmuv on küll mitmekülgne ja põnev, kuid ajakirjandusliku kaduvuse tõttu võivad nii mõnedki toredad luuletused kogudesse jõudmata unustuse hõlma vajuda. Samas on kogud sageli vähepakkuvad. Nii näiteks jõudis möödunud aastalgi lastest luulearmastajateni kaksteist raamatut, samas aga olid vaid mõned neist naudinguga loetavad. Käesoleval aastal ilmunust on meelde jäänud vaid Ilmar Trulli “Iseloomuga loom”, seegi laste ja täiskasvanute piirimail balansseeriv. 24. augustil ilmunud Heiki Vilepi lasteluulekogu “Tahaksin olla” tuleks seega lausa kahel käel tervitada, nii mõnigi luuletus juba Tähekesest tuttav on.
H. Vilep pole lastkirjanduses enam uustulnuk. 2002. aastal ilmunud luulekogu “Tere”, järgneval aastal trükivalgust näinud jutt “Kapiukse kollid” ja luulekogu “Minu laul” näitasid, et tegemist pole vaid korraks lastekirjanduse valdkonda põiganud katsetajaga. Eelmisel aastal jõudsid meieni koguni kolm raamatut: jutukogumik “Lendav õunapuu” ning lühijutud “Vaikuse hääled” ja “Jani seiklused Varjudemaal”.
Tore on nautida autori maailma nägemise viisi, kuna kirjeldatu on helge ja optimistlik, keerulisemateski olukordades turvaline ja soe. Varasemast tuttavat südamlikkust ja soojust kumab siingi igast värsist.
“Tahaksin olla” erineb eelnevatest Vilepi luulekogudest mitmekesisuse poolest. Kuigi luulekogu teemad võib nagu eelnevategi teoste puhul kaheks suureks grupiks jagada: fantaasialuuletused ja igapäevaelukirjeldused, on teemadering grupisiseselt avaram ja kaugemale ulatuvam. Päris uute lõbusate teemade kõrval (“Kui ma õpin”, Restoran”) , on ka igivanade, pisut kulunud teemade uusi versioone (“Loomaaed”, “Emmele”). Suurenenud on ka lüüriliste luuletuste osakaal, eriti meeldejääv on kogu nimiluuletus. Sõnamängulist ja värvikamat poolust esindavad fanaasiarikkad loomaluuletused (“Tige tigu”, “Papagoi”, Vihmauss”). Varasemast huvitavamaid nüansse pakub ka autori rütmi- ja riimivalik.
Vilep on üks väheseid eesti lastekirjanduses, kes adresseerib oma loomingu 4-8-aastastele lastele. Nagu varasemadki teosed, on ka kogu “Tahaksin olla” selgete trükitähtedega, mida algajal lugejal, kasvõi värskel koolijütsil, hea sõnadeks veerida.
Jaanika Palm
lastekirjanduse uurija
ILONA MARTSON: Suvine spikker neile, kes ei tea, mida lugeda
Ilona Martson, EPL, Arkaadia toimetaja (11.06.2005)
Arkaadia koostöös Tallinna keskraamatukogu peamaja töötajatega soovitab suvist lugemist.
Nagu talv, tabab suvigi Eestimaad alati natuke ootamatult. Pärast jaanipäeva algab puhkuseaeg, kui päevad pikad ja vaba aega korraga volilt käes.
Paljudele on see ainuke võimalus, mil rahus raamatut lugeda. Raamatuid ilmub aga teadupärast palju. Mida siis võtta? Selle küsimusega pöördus Arkaadia Tallinna keskraamatukogu peamaja eestikeelse kirjanduse kojulaenutuse ja lasteteeninduse osakonna töötajate poole.
Nimekirja vaadates selgub, et seekord soovitatakse palju ajalugu, memuaare ja väärtkirjandust, seejärel tulevad krimkad ja naistekad, vähemal määral ka eesti kirjandus. Peaaegu üldse ei soovitata luulet ja üldse ei soovitata ulmeromaane.
Arkaadia püüdis nimekirja jõudumööda kommenteerida ja omakorda mõned teosed esile tõsta. Loodetavasti leiab siit igaüks endale midagi.
Tanel (7), lõpetas lasteaia, läheb sügisel kooli
See valik on mõeldud lapsele, kes juba ise loeb. Valikus on püütud arvestada just väikese poisi maitse-eelistusega.
Kui Tanel loeb ainult trükitähti, siis soovitatakse Aino Perviku raamatut „Paula lõpetab lasteaia“, Paul Stewarti ja Chris Riddelli „Sünnipäevakinke“, Heiki Vilepi ”Vaikuse hääli” ja Silvi Väljali ”Jussikese seitset sõpra”.
Kui ta loeb soravalt kirjatähti, siis pakutakse Daniel Jorise ”Müürilossi jutte”, Henno Käo ”Tähestikulinna” ja Sven Nordqvisti ”Pannkoogitorti”.
Heiki Vilepi teos süstib lastesse elujulgust
Postimees, 24.03.2005
Aivar Kull, Kirjanduskriitik
27. märtsil 45. sünnipäeva tähistav Heiki Vilep on viimase kolme aasta jooksul avaldanud kuus värvikat ja pilkupüüdvat lasteraamatut ning tõusnud meie lastekirjanduse arvestatavate tegijate hulka.
Heiki Vilepi kirjanduslik teekond on olnud üsna pikk ja käänuline. Luuletusi avaldas ta juba aastal 1988 ajakirjades Noorus (nr 2, rubriigis «Esimene trükiproov») ja Vikerkaar (nr 11).
Merca taganttõukel (kujundus ja saatesõna) ilmunud värsikogu «Alateadvuse alla» (2001) sisaldas häid üksikkujundeid ja mõnegi korraliku luuletuse, ent autori isik ei avanenud selles veel kuigi reljeefselt.
Seda tähelepanuväärsem on olnud tema viimaste aastate jõuline läbimurre lastekirjandusse, mida kevadel 2003 märkis Karl Eduard Söödi lasteluulepreemia. Peagi võeti Vilep ka Eesti Kirjanike Liidu liikmeks.
Üksmeelne tunnustus
Vilepi lasteraamatud on meie kriitikas pälvinud harvanähtavalt üksmeelset tunnustust. «Klassikaline, aga ometi kaasaegne, südamlik ja soojendav,» ütles Vilepi värsside kohta meie kõige teenekam lastekirjanduse uurija Reet Krusten, nimetades Vilepit ühtlasi meistriklassi nominendiks (Eesti Lastekirjanduse Teabekeskuse Toimetised 1, Tallinn, 2004).
Ka Loomingu järjestikustes lastekirjanduse ülevaadetes on Vilepit hea sõnaga esile tõstetud. Ta luule on tulvil headust ja soojust, nukker optimism annab ta loomingule sügavusmõõtme – nii arvab Jaanika Palm. (Looming 2003/3).
«On kuidagi väga armas, et mõni autor peab trikitamisest olulisemaks oma lugeja maailma ja oskab seda südamlikult kirjeldada,» kinnitab Ilona Martson (Looming 2004/3). Ise noorsookirjanikuna kuulsust kogunud Aidi Vallik kasutab Vilepi raamatuist rääkides epiteete «sümpaatne», «kena», «mõnus» ja «muhe» (Looming 2005/3).
Samas märgivad pea kõik arvustajad autori puudusena tema paigutist stiililist ebakindlust ja konarlikkust.
Martson peab Vilepit võimekamaks eeskätt luuletajana, mina kaldun aga eelistama tema proosaraamatuid. Näib, et neis suhteliselt lühikestes juttudes peitub häid eeldusi pikemateks kompositsioonideks.
Hirmu ületamine
Nii nagu Vilepi «Kapiukse kollides» (2003, see läbimüüdud raamat vajaks juba kordustrükki), on ka tema uues proosaraamatus «Jani seiklused Varjudemaal» peategelaseks «ühes väikses Põhjamaa linnas elav väike poiss» Jan.
Sedapuhku ei lööda aga enam lahinguid oma koobastest väljunud hirmuäratavate kollidega, vaid seigeldakse rahumeelsemal Varjudemaal. Sõdimise ja põgenemise asemel leiab aset fantaasiarohke tunnetusteekond.
Raamatut kannab tugev psühhoteraapiline hoovus, sündmuste käivitajaks on Jani hirm pimeduse ees.
Eriliselt tugev pimedusekartus – nii lastel kui täiskasvanutel – pole üldsegi ebaharilik nähtus, teadusliku terminiga nimetatakse seda nüktofoobiaks (on olemas ka vastandnähtus, valguskartus ehk fotofoobia).
Heiki Vilep paigutab oma fantaasiaküllases visioonis lapspeategelase olukordadesse, kus samm-sammult avanevad valguse ja pimeduse vahekorrad ja varjude tekkemehhanism.
Leidlikult ja muheda huumoriga välja arendatud lastepärased tegelaskujud Kriuks ja Krabistaja teevad Janile ekskursiooni varjude vabrikusse. Raamatu lõpul on Jan oma hirmudest vabanenud, Varjudemaal kogetu on vabastanud ta alateadvuses peitunud pingetest.
Täiskasvanu võibki raamatut lugeda kui väikest ja pretensioonitut, ent samas tervistavat reisi alateadvuse tagamaadele.
Selline leebe ja pealetükkimatu, kuid ometi mõjuv ja sisendav teraapiline impulss on aga kindlasti hea lasteraamatu tundemärk.
Kannikese lapsed meisterdasid raamatuid
26.04.2005 00:01
Kai Väärtnõu, reporter
Selleks, et dinosaurus Tiit pääseks koju, mitte ei lõpetaks oma rännakuid jões või suures lõksus, tuleb mööda raamatulehekülge näpuga pingsalt järge ajada.
Dinosaurus Tiidu ja tema lohedest sõprade seiklusi saab Kannikese lasteaia poisi Fred Põdra raamatus «Draakonite mõistatuste raamat» lisaks labürintmõistatuse lahendamisele ka värvida.
Loheraamatu pani Fred koos oma isaga kokku Kannikese lasteaia projekti «Raamatu ja roosi päev» raames.
Fredile draakonid kangesti meeldivad. Tal on isegi mitu telekamängu, kus need suured tegelased oma vastastega võitlevad. «Sellepärast tegime raamatu ka dinosaurustest ja lohedest,» selgitas ta.
Piltide tarvis voolisid nad isaga plastiliinist isegi draakonid valmis. Need näevad noore kirjaniku meelest täitsa pärislohede moodi välja.
Fredi rühma tüdrukud armastavad aga hoopis muid teemasid. Nii valmisidki lood näiteks sellest, kuidas riidekapi elanikud omavahel tülli läksid – kusjuures kontsakingad olid kõige pirtsakamad – ja kuidas üllatusmuna leidis endale sõbrad.
Lisaks omavalmistatud raamatutele on Kannikese lasteaia kasvandikud projekti ajal veel paljudest muudest üritustest osa saanud.
Lasteaia logopeed Anu Turu rääkis, et möödunud reedel käis lasteaias külas lastekirjanik Heiki Vilep, kes luges oma luuletusi ja pajatas kirjanikuametist.
«Üks poiss küsis lastekirjanikult väga vahvalt, et kas temal ka kunagi nii juhtub, et sõnad nagu tahaksid suust välja lupsata,» meenutas Turu muiates. «Ja seepeale soovitas kirjanikuhärra ruttu paber võtta ja kõik kiiresti kirja panna.»
Et lastele raamatud meeldivad, pole Turu sõnul kahtlustki. Lemmikud on ikka Pipi Pikksukk ja teised juba klassikaks saanud teosed.
«Meie lasteaed on püüdnud palju raamatuid osta. Kogu maja peale saab ikka peaaegu kõik viimasel ajal ilmunud kokku,» ütles Turu. «Samas on neid ilmunud teoseid nii palju ja nad on päris kallid ka. Valida on raske ja ega koju jaksa ka kõike osta.»
Hirm, et lapsed eelistavad raamatutele arvutimänge ja telerit, pole Turu meelest eriti põhjendatud. Loomulikult meeldivad lastele kõik uued asjad, aga ega seetõttu raamatud unustusse pole jäänud, lausus ta.
Seda, et lapsevanemad lastele hea meelega raamatutest räägivad ja nendega koos jutte loevad, näitab Turu kinnitusel seegi, et lasteaeda näitusele tõid vanemad ja vanavanemad palju oma kunagisi lemmikraamatuid, mis praeguseks on järgmise noore raamatusõprade põlvkonna kätte lugeda rännanud.
Raamat ja roos Kannikese aias
• Vanemate ja vanavanemate lemmikraamatute näitus lasteaia saalis.
• Lapsed ja vanemad kohtuvad lastekirjanik Heiki Vilepiga.
• Iga laps valmistab koos lasteaia ja vanematega oma raamatu.
• Koolieelikute ühine raamatukogus käik.
TERE KALLID HUNDUD JA HUNDUJUHID!
“EESTI SKAUT”, Eesti Skautide Ühingu ajakiri, september 2006
Sügis on peagi suve selleks korraks jälle puhkusele saatmas ning taas tuleb pakkida matkakoti asemel koolikott. Loodan, et teil oli elamusterohke suvi ning soovin, et ees ootaks veelgi põnevam kooli- ja skautlemise aeg!
Samas on algamas ka hundukoonduste aktiivsem aeg. Hundusid on ees ootamas järjekordne Kriimsilma laager ning kõik hundujuhid, nii hetkel tegutsevad kui ka uued tulijad, on oodatud osalema 2007. aasta alguses toimuvale skaudijuhtide kursusele, kus eraldi kavas ka hundutööala temaatika.
Sattusin hiljuti lugema Heiki Vilep’i lasteluulekogu „Tahaksin olla”, kus sees ka raamatu pealkirjaga sama nime kandev luuletus, mis meenutas mulle väga hundusid – särate ju teie skautluses väikeste päikestena.
Ja et seda teadmist mitte ainult endale hoida, siis soovin teile kõigile koos nende luuleridadega värvilist sügist ning ikka palju päikest!
Järgmiste kohtumisteni!
Hundutervitustega Nskm. SIRJE POOL,
ESÜ HUNDUTÖÖALA JUHT
Tahaksin olla ma päike,
üle siis kuldaksin maa,
praegu ma olen veel väike,
praegu ma lihtsalt ei saa.
Tahaksin olla ma päike,
sulataks südameist jää,
olgugi, et olen väike,
särada siiski on hää.
Tahaksin olla ma vesi
voolaksin, voolaksin siis,
vuliseks tasakesi,
Heliseks kõrvus kui viis.
Tahaksin olla ma vesi,
oja või meri või tiik
paha kõik tasakesi
minema uhuksin siit.
Tahaksin tuuleiil olla,
puhuda orus ja mäel,
puhuda uksed kõik valla,
valla, mis muidu ei läe.
Tahaksin tuuleiil olla,
sasida riideid ja päid,
puhuda lõkkele rõõme,
sütena veel hõõguvaid.
Tahaksin olla ma päike,
tuuleiil, vesi ja veel
tahan, et oleks mul ikka
lusti ja rõõmu täis meel.
Särada silmis ja süles,
tuisata voolata veel,
tahan, et oleksin väike
maailm sel lõputul teel
Veerandsada aastat laval püsinud MTJ
MALLE ELVET
Isadepäeval musitseeris taas suurema publiku ees veerandsaja aasta eest Tõrvandis tegevust alustanud tantsuansambel MTJ. Sünnipäevakontserdil Vanemuise kontserdimajas olid koos MTJiga laval ka sellest ansamblist võrsunud tänini aktiivselt tegutsevad bändid Chick’n Band ja mini-MTJ, solistid Vello Orumets ja Anne Adams. Kontsert päädis MTJi ja Tartu Akadeemilise Meeskoori (TAM) ühisesinemisega. Musitseerimistahe ja tõsiasi, et kahekümne viie aasta eest oli Tartus vähe nn süldibände, tõid toona pillimängu armastanud Tartu EPT noored mehed kokku, et koosmängu harjutada. Kolm nädalat hiljem tantsitas MTJi nime saanud orkester juba
oma asutuse peamehaaniku juubelipeo külalisi. “Ma olin veel sõjaväes, kui Tartust tuli kutse liituda loodava ansambliga. Laulsin ja mängisin pille ka kroonus,” meenutas juubelikontserdil ainsana bändi algkoosseisust laval olnud laulja ja kitarrimängija Toomas Vatsar. Juhtkond toetas noorte meeste pillimängusoovi, esimene etteaste oli 1981. aasta detsembris. Järgmisel aastal pälvis MTJ juba ametkondadevaheliselt isetegevuskontserdilt esikoha.
“Aastate jooksul on MTJis kaasa teinud kakskümmend muusikut. Üheksakümnendate lõpul tegime pikki suvetuure koos Põlva Seelikuküttide ja erinevate solistidega. Meiega on laulnud nii Anne Adams kui Vello Orumets, Tarmo Pihlap ja Mati Nuude. Sõnalises osas on aastaid olnud koostöö näitleja Luule Komissarovi ning Raimo Aasa ja Samuel Golombiga, neljakümne meiega koos laval olnud näitleja seas oli ka Dajan Ahmet,” loetles algselt ansamblis akordioni mänginud mäned˛er Lembit Tähepõld nimekaid koostööpartnereid. Juubelil olid kõik kolm platsis. Üllatusesinejana saabus lavale Bre˛nevit kehastanud näitleja Lembit Eelmäe.
“Mulle on Tartu publik alati meeldinud. Aga kantrilaulu nüansside kättesaamine võttis mul tõsiselt kaua aega. Mulle meeldivad hea tekstiga laulud. MTJ esitab nii omaloomingut kui ka tuntud kantriviise,” on vanameistrist estraadilauljal Vello Orumetsal, kes Vanemuises kuuma aplausi teenis, soojad mälestused ringreisilt MTJiga.
Lembit Tähepõld tõdes, et muusikute kokkusaamine suurteks juubelikontsertideks, mida peetakse iga viie aasta järel Tartus, polegi nii lihtne. MTJist välja kasvanud mini-MTJil, koosseisus Vello Tellissaar, Villu Laiapea ja Alar Salurand, on tihe esinemisgraafik. Valdavalt esitavad nad omaloodud muusikat, paljude tekstide autor on lastekirjanikuna tuntud Heiki Vilep.
Veelgi raskem on vaba hetke leida Rootsi ja Soome laevadel esineva Chick’n Bandi muusikutel Andu Kõivul, Andres Joametsal, Leo Suurteel ja Ilja arapovil. 1985. a MTJiga liitunud kitarrist Andres Joamets tunnistas, et kogu nende pere on muusikaga seotud. Juubelikontserdil oli laval ka Tartu Akadeemilises Meeskooris laulev Joametsa isa Enn, kitarriga astus üles Tartu Elleri-nimelises muusikakoolis õppiv Andrese poeg Laur. “Tütar Liis õpib Soomes Sibeliuse Akadeemias viiulit ja mängib Soome rahvusorkestris. Mu vend Lasse on viiuldaja, praegu Rovaniemi Linnaorkestri kontsertmeister. Kolmeteistneljateistaastasena mängis ta koos minuga MTJis.” Joametsade pere kõige tuntum muusik on pianist Tanel Joamets. Oma tegevusaastate jooksul kaheksa kassetti ja kaks CD-d välja andnud MTJil on aastatepikkune koostöö ka Tartu Akadeemilise Meeskooriga. Koor on koos MTJiga välja andnud CD “Kolm kella”.
MTJi juubelipeole panid võimsa punkti koos kooriga lauldud igihaljad eesti laulud.
Riiklike õppekavade materjale
november 2006
3. klassis loeb õpilane (õpetaja valikul olenevalt klassi tasemest):
1) jutte laste elust
A. Lindgren “Vahtramäe Emil”
H. Rand “Kollased koolilood”
O. L. Kirkegaard “Kummi-Tarzan ja teised”
A. M. G. Schmidt “Viplala lood”
2) loodusest ja loomadest
M. Soonik “Kutsika-aabits”
F. R. Kreutzwald “Reinuvader Rebane”
3) loodusest ja inimesest (tervishoid, keskkond ja säästev areng)
A. Pervik “Kunksmoor”
O. Preussler “Väike nõid”
4) muinasjutte meilt ja mujalt
W. Hauff “Väike Mukk”
Vennad Grimmid “Vahva rätsep”
A. Jakobson “Ööbik ja vaskuss”
J. Saar “Õhtujutud”
L. Tungal “Kollitame! Kummitame!”
H. Käo “Noorpagana lood”
5) luuleraamatuid
L. Tungal, luuleraamat omal valikul
H. Käo, luuleraamat omal valikul
H. Vilep, luuleraamat omal valikul
O. Saar, luuleraamat omal valikul
6) uudiskirjandust ja lasteajakirju
Lugedes rikkamaks ...
Põlva Linna Teataja nr.3, nov. 2006
... Alati on tore kirjanikega kohtuda. Põlva Ühisgümnaasiumi II klassi õpilased esitasid 24. oktoobril Põlva Keskraamatukogus kirjanik Heiki Vilepile palju asjalikke küsimusi. Kirjanik oskas suurepäraselt lastega kontakti leida.
ARVO UUSTALU: Heiki Vilepil on, mida rääkida ka suurtele
10. november 2006
Päevaleht
Tartu lastekirjanik Heiki Vilep avaldas uue raamatu. Sedapuhku luulekogu suurtele.
Tartu lastekirjanik Heiki Vilep sai maha oma kaheteistkümnenda raamatuga. Seekord täiskasvanutele suunatud luulekoguga “Mind oli kaks”.
Kui veel kuus aastat tagasi oli Vilepil, sõpradele Vibu, ette näidata vaid tagasihoidlik kirjanikutundmus, siis täna võiks ta lauale lajatada terve virna pärjatud teoseid. Viisaastaku plaan on täidetud ja ületatud.
Aga ei ta lajata, sest kirjamees on jäänud ikka samaks tagasihoidlikuks jutuvestjaks. Ainult juuksed on pikemaks veninud ja hallimaks tõmbunud. Sama tagasihoidlik ja lihtne Vibu, kes omal ajal süldibändi trummarina viina jõi ja naistega sarvi vastu seina maha jooksis. Kuigi Vilepi päev möödub nüüd enamasti võrgudisaineri ja programmeerijana koduseinte vahel, on tal suurepäraselt meeles, kuidas sai naisi nagu saapaid vahetatud, viina kõrist alla kallatud, anekdoote räägitud ja elu põletatud.
Eelnevat silmas pidades on täiesti loomulik, et Vilepil on, mida rääkida ka suurtele inimestele. Kui nood juhtuvad puändirikastest eneseiroonia ja kolhoosihuumoriga vürtsitatud filosoofiasugemetega luuletekstidest aru saama.
Oma erakordse viljakuse taga, mida saab võrrelda vaid seenioride menukirjaniku Erik Tohvri omaga, ei näe Vilep siiski rasket haigust. “Lasteraamatus on kaheksa lehekülge teksti, ülejäänud on illustratsioonid. Ei pea just grafomaan olema, et aastas kakskümmend neli lehekülge kirjutada,” selgitab autor veenvalt.
Pegasus peldikuuksel
Kunstnik Albert Gulgi lastepärase joonega kujutatakse esikaant vaadates võib jääda mulje, et raamatu kõik sada viiskümmend lehekülge on täis Kraavi Sassi pilatekste.
Peldikuseina külge naelutatud Pegasus lubab aimata siiski enamat kui rahvalikku pila. Lennuka ja kõigile mõistetava maavillase huumori all on igavikuline äng täitsa olemas. See äng on kummalisel kombel aga lootusrikas ja helge. Isegi optimistlik.
Märksõnadena on raamatus täitsa olemas nii kuristik kui ka surm. “Käisin hinge surnuaial / riste oli hulga / kabelisse oli keegi / jätnud nukra julga.” Vene sentents ütleb – “V dusˇu mne nasrali”. Pegasusega oma viiekümnenda sünnipäeva poole kappava Vilepi sügavust mõistab täies mahus lugeja, kes on nõukogude ajal ka ise lihvinud oma kauget lootust ja käegakatsutavat pohhuismi.
Rahvamees on Vilep vaatamata sügavusele edasi. “Ei kirjuta teadmisega, et teen suurt ja sügavat kunsti või miljonitele seeditavat teksti. Tellimuse peale ja suure raha eest end väänama ei hakka. Limonaadireklaamile võin teksti ehk luua, aga mitte tellitud luulekogule. Küll on minu kirjutamislaad selline, et küllap saavad kõik aru, mida öelda tahan. Kui see on rahvalik, siis olen rahvalik kirjanik. Samas ei hakka ma ka teksti labastama, et tõesti viimane kui üks igast sõnast aru saaks,” ütleb Vilep.
Hinge sittumise järel on ehk kohatu rääkida kirjaniku humanistlikust maailmavaatest, aga teisiti ei saa. Vilepi lasteluuletused on leidnud oma auväärse koha aabitsas ja teise klassi õpikus. Tema suurteluuletused sobiksid oma südamlikkuses üheksanda klassi lugemikku.
Neli iirist
Ulja platnoiromantika tagant kumavad Vilepi õrnus ja respekt. “Vana portselanist vaas / kui lits / tülpinud on / tuhandetest vartest.” Ühe haikuliku lausega on Vilep suutnud paika panna inimelu traagika.
Kogus “Mind oli kaks” on luuletus “Natasˇale”. Vilepi ansambli Kaabu repertuaaris kannab tekst lauluna pealkirja “Neli iirist”. Kuulake suurepärast “Nelja iirist” Kaabu koduleheküljelt ja kõik luulekogu kirjeldavad sõnad võib lugemata jätta.
Homme kohtub lastekirjanik Heiki Vilep oma lugejatega
17.10.2006 16:30
Imre Annus/Anni Kasemägi
Homme toimub Koeru kultuurimaja väikeses saalis kohtumisõhtu lastekirjanik Heiki Vilepiga.
12 lasteraamatut üllitanud Heiki Vilep on sündinud 1960. aastal Tartus, õppinud Eesti Põllumajandusakadeemias elektrifitseerimist ning tegeleb täna lisaks kirjutamisele interneti kodulehekülgede koostamisega.
Põhiliste inspiratsiooniallikatena nimetab Vilep oma tütreid, kelle tegemisi jälgides on paljud tema teosed ka sündinud.
Koeru raamatukoguhoidja Anni Kasemägi sõnul on homne üritus suunatud peamiselt algklasside õpilastele.
Kirjanduslikul õhtul loevad Vilepi luuletusi ka Koeru keskkooli kirjandusringi tüdrukud.
Kasemägi sõnul on plaanis korraldada tuleval kuul Koeru raamatukogus kohustusliku kirjanduse teemaline viktoriin Miss Raamatusõber, kus lisaks teadmiste kontrollile saavad õpilased esitada katkeid erinevatest kirjandusteostest.
Homme kell kolm algaval üritusel on müügil ka Vilepi raamatud.
Teate koostas:
Imre Annus
Kuma raadio
uudistetoimetaja
uudised@kuma.ee
Lastele tehtud netiküljed kubisevad pornolinkidest
Postimees, 10.08.2006
Sandra Maasalu
... Lastekirjanik Heiki Vilep oli oma veebilehel rämpspostiga samuti tükk aega kimpus, kuid mõni päev tagasi leidis lahenduse. Tema sõnul tuleb reklaam külalisteraamatusse siis, kui seda avades on kohe ees tühjad lahtrid, kuhu kommentaari kirjutada.
«Ma mõtlesin, et kavaldaks üle ja teeks täidetud akna,» rääkis ta. Nüüd avaneb tema külalisteraamatul esmalt lahter, kuhu on juba kirjutatud parool ja vajutades «login» pääseb raamatu juurde. Samasuguse nipiga on ta spämmist päästnud ka mitu oma sõpra.
Vilep möönis, et tema lahenduse puuduseks on selgituse vajadus parooliakna juurde, et inimesed ei ehmataks. «Õige lahendus oleks teha krüpteeritud külalisteraamat,» pidas ka tema turvakoodivarianti parimaks ...
Poppide Liisu-juttude teine osa sai valmis
Postimees, 05.07.2006 00:01
Madis Aesma
Tartlasest kirjanik Heiki Vilep on valmis saanud järje läinud aasta lõpul ilmunud menukale lasteraamatule Liisu-nimelisest tüdrukust.
Autori sõnul on esimesele Liisu-raamatule saabunud vastukajadest selgunud, et see olla lastel juba täielikult kapsaks loetud. Menu üllatas teda ennastki.
«See on selline rahuliku tooniga, pole action, ulme ega hirmus sündmuste virvarr,» iseloomustas autor Liisu-jutte. «Selline rahulik raamat – ja läheb niivõrd hästi peale, et vähe ei ole.»
«Liisu liivaaugus» koosneb kolmest jutust, pealkirjadeks «Eriti eriline pannkook», «Lugu sellest, kuidas Liisu sõjas sanitariks käis» ja «Liisu liivaaugus».
Produktiivsele kirjamehele on «Liisu liivaaugus» tänavu juba kolmas raamat, mis ilmavalgust näinud. Lastele ilmus «Kapiukse kollide» teine osa, täiskasvanuile aga 150-leheküljeline läbilõikeraamat Vilepi luuleloomingust.
«Liisu liivaaugus» ei jää aga päris kindlasti väikesest tüdrukust ja ta tegemistest pajatavate lasteraamatute sarjas viimaseks – kolmas osa on juba joonistamisel ning seegi peaks ilmuma veel tänavu.
Raamat:
Heiki Vilep «Liisu liivaaugus»
Kirjastus Vilep & Vallik, Tartu 2006, 64 lk
Illustreerinud Marja-Liisa Plats
Kujundanud Aivar Õepa
"Sirp", 19.05.06, nr 20(3109):
Heiki Vilep
MIND OLI KAKS.
Läbilõige luuleloomingust
Mõnus laste- ja kapikollidekirjanik Vilep on ent maha saanud luulekoguga, mis polegi lastele suunatud, vaid pigem suurematele poeesisõpradele – sellised väiksed süngevõitu pildid elust, mõttest, maailmast. Nukrad ja rahulikud, mida mõnus omaette lugeda, kiire päeva katkestuseks. Pildid Albert Gulk, küljendanud-kujundanud Aivar Õepa. Vilep & Vallik, 2006. 150 lk.
Lastekirjanik loob luulet ka suurtele
Postimees 16.05.2006
Raimu Hanson, reporter
XXI sajandil kirjanduslikule soonele sattunud Heiki Vilepile (46) on tuntust ja tunnustusi toonud tema lasteraamatud, kuid ta kirjutab ka täiskasvanuile.
Mitmete värviliste piltidega luule- ja jutukeste raamatute lehitseja, kes alles õpib lugema, ei tea ega peagi teadma, et nende autor tegi kirjandusliku debüüdi just suurtele lugejatele mõeldud raamatuga.
«Alateadvuse alla» ilmus 2001. Selles taskusse mahtuvas kogumikus kirjutab Vilep, et alateadvuse alla peidab ta oma ülevad mõtted ülima teadvuse üle, ning lisab, et «hindan tunnete piirimaad/ mida tahan/ seda ei ütle/ ütlen/ mida ei saa».
Merca eessõna
Debüütraamatut ja nüüdset suurtele lugejatele mõeldud raamatut «Mind oli kaks» ühendab kaks silmaga haaratavat sarnasust.
Esiteks on esikkogu luuletustest umbes pooled ilmunud nüüdses väljaandes, mis on autori sõnul läbilõige tema luuleloomingust. Teiseks on mõlemad raamatud sisse juhatanud Merle Jääger alias Merca.
«Uus aeg nõuab uusi inimesi,» on Merca pealkirjastanud oma tänavuse eessõna. Selles teeb ta tähelepaneku, et Vilep alias Vibu ei ole oma loomingus macho, kuid on sellest hoolimata «kuradi mehelik», sest «mees, kes oma nõrkust tunnistab, on teadlik neist, on tugevam kui milline macho, ausalt!».
Vilep ise räägib, et iga tema luuletus on kirjutatud millegi pärast ega ole tühipaljas sõnadega mängimine. Pikki looduse ja hingevalu kirjeldusi ütleb ta olevat vältinud, et eelistada aforismilaadset lühikest vormi.
«Täiskasvanutele kirjutan siis, kui ei saa enam kirjutamata jätta,» ütleb Vilep.
Kogumiku pealkiri «Mind oli kaks» tuleb leheküljelt 38, kus on samanimeline luuletus. Selles kirjutab luuletaja kohtumisest oma halva ja sünge teise poolega, kes esitab talle hagi.
Joonistab Albert Gulk
Raamatu kaanepildi ja illustratsioonid on joonistanud kunstnik Albert Gulk. Kas kujundus ei ole luulekogu kohta ehk liiga humoristlik?
«Need ei ole matuseluuletused, lootusetuse laulik ma ju ei ole,» selgitas kirjanik. «See kogu ei ole selleks, et kui oled härdas tujus, siis lehitsed luuletusi ja oled veel härdam. Eneseirooniat on väga palju, umbes pool raamatust. Pigem olen ma ärapanija kui nutulaulik.»
Koostöö Gulgiga jätkub. Nimelt on ta asunud joonistama pilte Vilepi lasteulmekale «Horlok».
Raamat
Heiki Vilep, «Mind oli kaks. Läbilõige luuleloomingust».
Illustreerinud Albert Gulk.
Kirjastus Vilep & Vallik, Tartu 2006, 150 lk.
Esitlus on kavas Tartu kirjandusmajas
23. mail 2006, kell 18.
Festival turgutab kirjasõnahuvi
Postimees 05.05.2006
... Teiste hulgas jälgis kirjanduspeo avamist Heiki Vilep, kes on hoolitsenud selle eest, et internetis tuhnijad saaksid «Prima vista» kohta ülevaate veebist (http://kirjandusfestival.tartu.ee).
Täna saab lastekirjanikuna tuntust kogunud ja auhinnatud Vilep trükikojast Greif kätte pakid oma raamatuga «Mind oli kaks», mis sisaldab läbilõike tema täiskasvanutele mõeldud luuleloomingust ...
Raimu Hanson, reporter
Nõo lasteaia Lepatriinude rühma lapsed kohtusid kirjanik Heiki Vilepiga
Nõo valla leht
Nr 4 (113) / aprill 2006
6. aprill kohtusid Nõo lasteaia Lepatriinude rühma lapsed Nõo raamatukogus kirjanik Heiki Vilepiga, kelle esimene lasteraamat ilmus 2002. aastal. Praeguseks on neid kaante vahele saanud juba märkimisväärselt palju. Ajakirjanik Raimu Hanson nimetab Heiki Vilepit auhinnatud, kriitikute tunnustatud ja lugejate menu nautivaks tartlasest kirjanikuks.
Ajakirjas Kodukolle ilmunud intervjuust Helina Piibule saame teada, et Heiki Vilepi luuletused sünnivad elust enesest. “Lapsed esitavad ju küsimusi, mis on vaja vaid luuletuseks vormistada,” ütleb kirjanik.
Helina Piip räägib ka, et sattus mõned aastad tagasi raamatupoes sirvima Heiki Vilepi raamatut ning unustas end riiulite vahele lugema. Riimid kõlksusid ladusalt ja igal luuletusel oli oma puänt. Kunstnik Moritza üle kahe lehekülje pildid lisasid sära ja mõnu, mis teebki ühe lasteraamatu tõeliselt vastupandamatuks. Sama vastupandamatud on ka kõik teised Heiki Vilepi raamatud.
Nõos toimunud kohtumisel luges Heiki Vilep oma luuletusi ja vastas laste küsimustele. Küsimusi oli palju ja väga asjalikke, näiteks küsisid lapsed, kuidas kirjanikul tulevad need mõtted, millest kirjutada. Küsimusele, kas kirjutada on raske, vastas Heiki Vilep: “Üldse pole raske. Kui oleks raske, siis ma ei kirjutakski.”
Ka lepatriinud olid kohtumiseks hoolega valmistunud ja üheskoos Heiki Vilepi raamatuid lugenud, Säde-Lee Räst ja Carl-Robert Kadastik aga lugesid ise kirjanikule tema luuletusi. Neile kahele, samuti Ott Männikule, kes rohkemgi lugenud oli ja kes soovis endalegi osta Heiki Vilepi uue lastejutu “Kapiukse kollid jälle platsis”, kinkis kirjanik pühendusega raamatu.
Raamatupäeval lasteaias oli iga laps joonistanud oma muinasjuturaamatu, mida praegu saab näha meie raamatukogus, ühe raamatu aga olid nad meisterdanud ühiselt just Heiki Vilepile kinkimiseks. Kirjanik lubas selle raamatu pildid üles riputada oma koduleheküljele www.vilep.com, kust võib leida mõndagi huvitavat lugemist-vaatamist.
Lepatriinudele sai osaks huvitav kohtumine PÄRIS kirjanikuonuga. Mõnus oli ka kasvatajate-raamatukogutöötajate pärastine kohvilauavestlus Heiki Vilepiga. Saime ka teada, et peale kirjutamise tegeleb ta veel arvutite ja muusikaga. Nii oligi temaga taas võimalik Nõo vallamajas kohtuda juba eelmisel nädalal reaalgümnaasiumi traditsioonilisel kevadballil, seekord aga hoopis laval Ursel Oja ansamblis Kaabu trummide taga.
KAI TOOM