Artiklid 2007-2008
Tallinna Ülikooli jõulukontserdil saab kuulda Piret Ripsi ja Heiki Vilepi uut jõululaulu
Postimees, 04.12.2007 15:32
Neljapäeval, 6. detsembril kell 15.30 algab Tallinna Ülikooli aatriumis (Uus-Sadama 5, 3. korrus) jõulukontsert, mille kulminatsiooniks on tänavusuvise noorte laulu- ja tantsupeo tunnuslaulu autorite Piret Ripsi ja Heiki Vilepi verivärske jõululaul. Laulul on „Ilmapuu lävel” viis, millele Heiki Vilep on kirjutanud uued sõnad. Seda esitavad Tallinna Ülikooli meeskoor ja naiskoor ning tantsuteater Tee Kuubis. Särtsakate jõululauludega astub kontserdipubliku ette ka Tallinna Ülikooli kammerkoor. Rahvatantsurühma Soveldaja esituses saab näha juhendaja Helen Reimandi loodud rahvatantsu „Isa labajalg”, mis tänavu novembris võitis parima uue segarühma tantsu preemia Rahvakultuuri Arendus- ja Koolituskeskuse ning Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Seltsi korraldatud konkursil.
Samal päeval kell 9.30 algab Tallinna Ülikooli keeltemaja fuajees (Narva mnt 29, 1.korrus) ka jõululaat, kus käsitööga kauplevad käsitöömeistrid ja kunstiharrastajad, õppejõud ja tudengid. Kell 10.00 algab ülikooli aatriumis (Uus-Sadama 5, 3. korrus) raamatulaat, kus kirjandust müüvad Eesti Keele Sihtasutus, Canopus, Tiritamm, Eesti Raamat, Ilo, Valgus, Olion, Atlex, SE&JS, Koolibri, Maalehe Raamat, Varrak, Allecto, Pilgrim Grupp ja Eesti Kunstiakadeemia.
Krista Männa
Tallinna Ülikooli pressiesindaja
640 9119, 515 6364
krista.manna@tlu.ee
www.tlu.ee
Vastsündinuile kingituseks raamat
BNS kirjutab, et Eesti Lastekirjanduse Keskus kingib koostöös Tänapäeva kirjastusega kõigile tuleval aastal Eestis sündivatele lastele parimaid lastejutte koondava raamatu "Minu esimene raamat".
Kogumiku on koostanud Ülle Väljataga ja Jaanika Palm lastekirjanduse keskusest, kaasa on aidanud ka keskuse teised töötajad ning lastekirjanduse uurijad Reet Krusten ja Mare Müürsepp.
Endla Tootsi kujundatud raamat sisaldab koostajate hinnangul parimaid eesti lastekirjanduse tekste, mille kaudu laps peaks alustama tutvust kirjanduse, lugemise ja maailmaga. Autoritest on esindatud näiteks August Jakobson, Ellen Niit, Ernst Enno, Heljo Mänd, Aino Pervik, Andrus Kivirähk ja Heiki Vilep.
Trükise saatesõna autor on lastekirjanduse keskuse patroon Evelin Ilves ning raamatu illustratsioonid on eesti raamatukunstnikelt läbi aastakümnete.
Raamatu väljaandmist rahastas kultuuriministeerium ning toetas ka Sihtasutuse Vabariigi Presidendi Kultuurirahastu presidendi abikaasa allfond. Raamatute valmistamiseks kulus lastekirjanduse keskuse esindaja Anne Rande sõnul ligi 390.000 krooni.
"Minu esimest raamatut" trükitakse vastavalt prognoositud sündide arvule 15.500 eksemplari ning seda hakkavad jagama maakondade raamatukogud.
Kogumikku esitletakse 19. detsembril kell 15 Tallinnas lastekirjanduse keskuse uues majas aadressil Pikk 73.
KORDALÄINUD RAAMATUPIDU
17. novembri ennelõunal oli Kirjanike Maja musta laega saal lastest ja emmedest-issidest tulvil. Kõik nad olid tulnud kohtuma meie lastekirjanike Tiia Toometi, Heiki Vilepi ning Olivia Saarega ning kunstnike Kadri Ilvese, Katri Haarde ja Epp Margustega. Kirjandushommikut juhtis Heino Seljamaa, kelle esinemine pani kõiki kaasa elama.
Kirjanikud rääkisid, kuidas raamatud sünnivad, ning lugesid oma loomingut ette. Kunstnikud avasid oma töö tagamaid. Tutvuda sai uute lasteraamatutega, vaadata raamatuillustratsioonide näitust ning võtta kirjanikelt-kunstnikelt autogramme. Raamatupidu kestis mitu tundi. Soovijad said lasteraamatuid ka osta, innukamad ostjad said kauba peale kingituse.
TEA Kirjastus tänab kõiki oma väikeseid sõpru ja lastevanemaid, kes meiega koos laupäeva hommikul raamaturõõmu jagasid ning tunneb kaasa kõigile, kes kirjanduslikest maiuspaladest ilma olid sunnitud jääma. Kuid pole hullu, seda viga annab tulevikus parandada!
Rõõmus kohtumine “Padjasõjas”
Olivia Saar, Eesti Kirjastuste Liidu ajalehest “Raamat”
Öeldakse, et naer on terviseks, ja küllap see nii ongi. Hea tuju ja lustlik meel muudavad päeva helgemaks, silma säravamaks ning sammu kergemaks. Hea tuju annab hoogu ja indu ning kandub üle neilegi, kes nurgas norutama kipuvad. Nii et väärt asi see hea tuju!
Sellise väärt asjaga, täpsemalt rõõmsat meeleolu loova luuleraamatuga “Padjasõda” on saanud valmis kirjanik Heiki Vilep.
Juba valikkogu avaluuletus “Tere!” loob lustaka pildi väikesest Marist, kes naabritele teatab:
Mul on teie juurde asja –
tulin tere ütlema:
tere, tere, tere, tere!
Pean nüüd jälle tõttama.
Luuleraamatu põhitoon on meeldivalt perekeskne ja koduhõnguline, laste tegemistes ja mängudes on tunda isa-ema ligiolekut, osavõttu ja kaasaelamist.
Eriliseks teevad valikkogu laste ja täiskasvanute vahelised suhted – väikesed vigurid, alaline naljaheitmine ning üksteise heatahtlik tögaminegi. Pereliikmete kõrval on “Padjasõjas” tähtis koht ka kodus elutsevatel, mõneti üllatavatel loomadel-putukatel, näiteks uhke nimega kassil Edward Nortonil, köögiämblikul Albertil, kärbsel Bertal ja vaarikaussil Elfriidel.
Sellele pererõõmsale luuleraamatule on omapärased pildid joonistanud noor kunstnik Katri Haarde. Esmapilgul lihtsates, kohati lapse joonistusi meenutavates, kuid sisu elamuslikult edasi andvates illustratsioonides on liikuvust, hoogu ning toredaid pildilahendusi.
Kohtumine Katri Haardega, kellele need on esimesed raamatuillustratsioonid, äratab huvi tema edaspidise loometöö vastu, millega ta lasteraamatu kunstnikuna ilusa alguse on teinud.
Hea lasteraamat
Lastekaitse Liit - nõuanded lapsevanemale
Hea lasteraamat:
• On kirja pandud heas keeles
• On kaunilt kujundatud
• Arendab kujutlusvõimet
• Inspireerib
• Äratab uudishimu
• Näitab, kui mitmekülgne on maailm
• pakub lugemisel huvi ja innustab last edasi lugema
• ei sea ealisi piiranguid, on huvitav nii lapsele kui vanemale
Kõige parem hinnang tuleb lapselt endalt. Kui talle meeldib raamat, siis see on HEA RAAMAT.
Ja mida rohkem lastele meeldib lugeda, seda rohkem nad loevad.
Eelkooliealised:
1. Hääd ööd! - Emade õhtujutte
2. Ruttu tuttu! - Isade unejutte
3. Tove Appelgren - Vesta-Linne ja hirmus emme (ja teised Vesta-Linne raamatud)
4. Peeter Volkonski, Piret Raud - Onu Volgi värsiaabits
5. Heiki Vilep - Liisu
6. Anna Casalis - Petsi ja Katsi juhtumised. Südasuvepidu
7. Wimberg - Põngerjate laulud
8. Maarja Kangro - Puuviljadraakon
9. Bine Brändle - Sokikoll Flusi
10. Tiina Karjahärm, Epp Ehasalu - Ella jonn ja pilvekoll
11. Urmas Nemvalts - Väikeste meeste jutud
12. Sven Nordqvist - Rebasejaht ja Vaene Pettson
...
Raamatuid soovitasid:
Anne Kõrge, Eesti Lastekirjanduse Keskus
Jaanika Palm, lastekirjanduse uurija
Krista Kumberg, lastekirjanduse uurija
Mare Müürsepp, Tallinna Ülikooli lastekirjanduse dotsent
Ülle Kuuse, Raamatukoguhoidjate Ühing - lasteteeninduse toimkonna esinaine
Kaasa aitasid ka raamatukogude lasteosakondade töötajad üle Eesti.
Tallinna Keskraamatukogu - 2006. aastal ilmunud kõige loetavamad lasteraamatud meie raamatukogudes.
1. Aare Toika ja Aarne Mägi “Ruudi”
2. Sören Olsson ja Anders Jacobsson “Tüdrukutevõrgutaja Sune”
3. Kristiina Kass “Käru-Kaarel”
4. Tove Appelgreen “Vesta-Linne ja hirmus emme”
5. Hilary McKay “Saffy ingel”
6. Ann Brashares “Rändavate Pükste Õeskond”
7. Tove Appelgren “Vesta-Linne, kohe voodisse!”
8. Heiki Vilep “Kapiukse kollid jälle platsis”
9. Cecily von Ziegesar “Klatšimoorid. 6, Sinu valinud ma”
10. Philip Reeve “Surelikud masinad”
Corpsecry blogist
(http://corpsecry.blogspot.com/2007/08/snn.html)
... avastasin priidu külalistetoa riiulilt sülemitäie heiki vilepi/vibu lasteraamatuid. ta on lahe säga. vibu. ja morizi illustratsioonidega lasteraamatud soetaksin või laenaksin onult ma ka oma lastele. lahe lugemine oli. eriti varjudemaailma raamat. täiskasvand inimesena ma saan aru, et see on täielik bullshit, liiga muinasjutt( mul puudub ju huumorisoon!!!), kuid iva on hoopiski muus. et laps ei kardaks pimedust. ja ma võtsingi siis raamatu sisu kui õpperaamatut, mis teha, kui sa kardad pimedust. noh, võtad taskulambi ja lähed vaatad, mis seal on. aga mul pole taskulampi ja öösiti tulevad mingid helid justnagu magamistoast endast ja just pimedusest.
niisiis ...
Lauri Sommer - eesti luule 2006
Heiki Vilepi “Mind oli kaks” sisaldab puhastverd agulipildikesi ja eluasjade vaagimist - tihti varase Runneli vaimus. Napimate tundehetkede ja vaimukate lõikude kõrval kohtab groteskseid ja räigeid Emajõe deltabluusi toone. Mahukas kogu jätab mulje tagahoovi käima jäänud luulemasinast, mis ajuti väljastab ka tundeehtsat, laulutekstideks ja lastevärssideks sobivat kraami.
Ilmapuu laul sündis laste värsist
22. juuni 2007
Autor: Tiiu Laks, Eesti Päevaleht
2000. aastal kirjutas vabakutseline lastekirjanik Heiki Vilep ilmapuule mõeldes filosoofilise luuletuse. “Teate küll, luuletajad kammivad igasuguseid sümboleid ja teemasid läbi,” muheleb ta sellele tagasi mõeldes. Sellest luuletusest sai head aastad hiljem kümnenda noorte laulu- ja tantsupeo tunnusloo esimene salm. Helilooja Indrek Kalda luges Vilepi viimast, täiskasvanutele mõeldud luulekogu ja võttis temaga kohe ühendust. “Tead, üks luuletus sobiks laulu- ja tantsupeo ilmapuu-teemale täpselt nagu rusikas silmaauku,” rääkis ta Vilepile. Lõpptulemusena on kunagisest täiskasvanute ühesalmilisest luuletusest saanud Vilepi endagi sõnul “ilmatu pikk” noortelaul, mis kujuneb suure peo finaaliks ja millega pannakse publikki laulma. “Algselt rääkis see minu arusaamast, kuidas maailma tunnetada, ning sellest, kuidas igal rahval on ilmapuu tähtis sümbol,” meenutab Vilep. “Laulu- ja tantsupeo laulus ma lihtsalt seletasin teemat meie rahva ning laulu- ja tantsulembuse prisma kaudu pikemalt lahti.”
Kokku on Vilepil laulu- ja tantsupeol neli laulu. “Puu on puude kõrgune” ja “Tahaksin olla” on Indrek Kalda viisil, “Ja suvi tantsib” Tauno Aintsi viisil ning “Ilmapuu lävel” Piret Ripsi viisil.
Kooliajal oli Vilep kõva laulu- ja tantsupoiss, kuid suurel peol ei ole ta kunagi esinenud.
Väikese poisina olid aga kõik ta muljed pealtvaatajana ülivõrdes. Praegu käib kibe õmblustöö, et pereisa ja kaks pesamuna rahvarõivaisse riietada ja kõik koos täie rauaga laulu- ja tantsupeole põrutada.
Jaapani keisripaar sai osa laulupeost
Jaapani keiser Akihito ja keisrinna Michiko auks kõlas Tallinna lauluväljakul 3700 osalejaga minilaulupidu.
Keiserlikud kõrgused saabusid koos Eesti presidendipaariga lauluväljakule Liisi Koiksoni esituses kõlanud laulu “Puu on puude kõrgune” saatel.
Kõrged külalised kätlesid neid tervitama tulnud inimestega ja rääkisid lastega. Keisrinnal on käes talle kingitud kimbuke piibelehti, mis pidid olema ta lemmiklilled.
Kontseri lõppedes tänasid keiser ja keisrinna dirigente ja lauljaid.
Laule juhatasid tänasel kontserdil Aarne Saluveer, Hirvo Surva, Tiia-Ester Loitme, Kadri Hunt, Ene Üleoja ja Jüri-Ruut Kangur.
Keisrit tervitama ja laulupidu kuulama oli kogunenud ligikaudu 4000 inimest.
Esinejatele oli kätte jagatud Jaapani ja Eesti lipukesed, millega nad lauldes rõõmsalt lehvitasid.
Kontserdi korraldajad palusid lauljatel ja külalistel mitte vilistada, sest erinevates kultuurides on vilel erinev tähendus.
Kontserdil kõlasid teiste lugude seas “Ärkamisaeg”, “Kaera-Jaan”, “Kaunimad laulud”, “Isamaa ilu hoieldes”, “Homme” ning jaapani viis “Sakura”.
“Isamaa ilu hoieldes” solistideks oli Ivo Linna, Gerli Padar ja Lenna Kuurmaa.
Hea laulja ja dirigent!
Laulu- ja tantsupeo finaaliks tõotab kujuneda spetsiaalselt Ilmapuu mõttest kantud Indrek Kalda / Heiki Vilepi “Puu on puude kõrgune”.
Tantsijad on sellele loole teinud imeilusa tantsu, mida peo lõpetamisel lauluväljakul esitatakse.
Lauljate panuseks saab olema laulu kena esitus. Selleks ajaks, kui noodid trükki läksid, ei olnud loo tähendus veel lõplikult välja kujunenud ning loodud oli ka ainult ühe salmi jagu teksti.
Nüüd, mil “Puu on puude kõrgune” on saanud hoopis olulisema tähendusvälja, väljendab seda ka Heiki Vilep sõnades. Ehk siis lisatud on algsele tekstile veel 3 salmi. Et peo kulminatsioon oleks tõesti liigutav ja võimas, siis palume Sind väga ka need ülejäänud salmid endale omaseks teha.
Uued sõnad leiad siit..
2007.a. X Noorte Laulu- ja Tantsupeo kodulehelt
Heiki Vilep, “Katus sõidab”
(Vilep & Vallik / A-Disain OÜ) 2007
Kevade hakul jõudis müügilettidele tuntud lastekirjaniku Heiki Vilepi neljas luulekogu, kui ka proosat ja täiskasvanutele loodut arvestada, siis juba viieteistkümnes raamat. Varasematele lasteluulekogudele “Tere!” (2002), “Minu laul” (2003) ja “Tahaksin olla” (2005) lisandus 24 luuletust sisaldav “Katus sõidab”. Kuigi nii mõnigi luuletus on juba ajakirjandusest tuttav, on ikka tore neid kenasse vormi kogutuna riiulil näha. Nii mõnigi Vilepi luuletus on tuntust kogumas ka lauluna.
Laste jaoks on kogu pealkiri kindlasti köitev, kuid minu arvates siiski pisut desorienteeriv, valede jälgedele juhtiv. Väljend “katus sõidab” näikse viitavat pisut hullumeelsele ja vabalt vallatule, fantaasiaküllasele temaatikale. Tegelikult on luuletaja siin märksa lüürilisem, sügavam ja siiram kui varasemates lasteluulekogudes. Nali nalja pärast annab teed Vilepile, kes ei pea end pidevalt tõestama, ei pea tingimata olema naljakas ja lõbus, et olla huvitav. Näib, et Vilep on end leidnud.
Teemadki on varasemate kogudega võrreldes tõsisemad. Üsna mitmed luuletused on pühendatud kodumaale (nt “Eestimaa”, “Isamaa”) ja emale (“Ema”, ”Valu”). Luuletus “Ilmapuu” jutustab aga lastepäraselt armastusest ja austusest kõige elava vastu maailmas.
Loomulikult pole Heiki Vilepi uudiskogu läbini tõsine või kurb, kuigi enam jäävad meelde just lüürilisema, mõttetihedama ja filosoofilisema sisuga luuletused. Lustakus ja lõbusus on seotud eelkõige laste mänguga, seda nii otseselt kui mõttemaailma tasandil (nt “Doktor Irma”, “Mina lähen pensionile”, “Elfriide”). Tihti juhtub naljakat ka argisituatsioonides. Nii näiteks sätib ema lapse lasteaeda minekuks imekenasti valmis, kuid juba tänaval olles avastab enda jalast toasussid (“Kiire-kiire”). Kötvalt on autor kirjeldanud last, kelle laiskus kaob hetkega, kui poest saab head ja paremat ostma minna (“Abivalmis laps”).
Luuletajal pole kadunud oskus puänti kasutada. Uudiskogus leidub lausa anekdootlikult vaimukaid värsse. Näiteks luuletuses “Autoga maale” kirjeldab autor lastele, kuidas inimesed võivad asju erinevalt tõlgendada: teel pilpaid näinud väikevend arvab, et Buratino on vales kohas teed ületanud.
Heiki Vilepi vaatepunkt on kogudes ikka huvitavalt vaheldusrikas olnud. Suurepäraselt oskab kirjanik sisse elada laste maailma (nt “Madli mure”, “Neli lumikellukest”), aga ka täiskasvanu vaatepunkti sissetoomisega ei jää ta hätta. Väga sümpaatne luuletus on näiteks “Kooliaasta lõpulugu”, mis vaatab viimasele koolipäevale vananeva õpetaja pilguga. Luuletustes “Kevadrõõm” ja “Kui issi telekat remontis” on just emadele-isadele vihjeid, mida lapsed tõenäoliselt ei taba.
Mõni etteheide ka. Edaspidi võiks vältida luuleraamatutes trükitähti, kole raske on neid lugeda. Lastele lugema õppimiseks pole luule just sobivaim. Neil aga, kes ise luuleteose järele käe sirutavad või lastele seda raamatut ette loevad, on ka kirjatähed selged.
Jaanika Palm
lastekirjanduse uurija
Heiki Vilep, “Liisu leiutab küünlapuhuja”
ajakirjast *Avenüü* märts - mai 2007
“Liisu leiutab küünlapuhuja” on imeilus kolme lookesega raamat Heiki Vilepi loodud Liisust, kes on leidlik ja hakkaja tüdrukutirts.
Liisu ja tema perekond seiklevad seekordses raamatus sünnipäevasoovide ja innovatiivse küünlapuhujaga, tuletõrjujate nõudlikes tööülesannetes ning lõbusal rattamatkal. Vilepi Liisu-maailm on tänapäevasele lapsele äratuntav, täis põnevaid avastusi, sooje suhteid ja värvikaid juhtumisi. Raamatu tekst on kenas ja kerges keeles, dialoogid hõlpsasti jälgitavad, kuid samas sisukad ja humoorikad.
Teost soovitavad raamatupoed küll alates neljandast eluaastast, kuid tegelikult võib see tuua muigeid ka täiskasvanute nägudele.
APRILL, 02. – Lasteraamatu päeval oli külas lastekirjanik Heiki Vilep.
Lasteraamatu päeval oli külas lastekirjanik Heiki Vilep. Lastele meeldis kirjanik väga ja praegu on Viktoria Saarsalu sõnul raamatukogust laenutatud väga palju H. Vilepi raamatuid. Ka kirjanikule meeldis, et lapsed esitasid nii palju küsimusi. Kõik, kes soovisid, said ka autogrammi.
“Sõnumiallikas” nr. 4, 2007
Roosna-Allikul tähistatakse rahvusvahelist lasteraamatupäeva kirjanik Heiki Vilepiga
30.03.2007 14:48
Esmaspäeval, 2. aprillil kell 11.00 kohtub Roosna-Alliku mõisas lugejatega lastekirjanik Heiki Vilep.
HEIKI VILEP on vabakutseline lastekirjanik, kes on sündinud 1960. aastal Tartus. Vilep on õppinud Eesti Põllundusakadeemias elektrifitseerimist, TRÜ-s ja Tallinna Pedagoogilises Instituudis matemaatikat. Tegeleb lisaks kirjutamisele interneti kodulehekülgede koostamisega, hobideks veebidisain ja programmeerimine, muusika. Musitseerib ansamblis Kaabu.
Põhiliste inspiratsiooniallikatena nimetab Vilep oma tütreid, kelle tegemisi jälgides on paljud tema teosed ka sündinud.
Üritus on peamiselt algklasside õpilastele, oodatud on teisedki kirjandushuvilised. Kirjanduslikul üritusel loevad kirjaniku luuletusi Roosna-Alliku Põhikooli III klassi õpilased. Avatud raamatunäitus kirjaniku loomingust.
Tutvu Heiki Vilepi kirjandusega lähemalt: https://www.vilep.com/
Kontaktisik:
Viktoria Saarsalu
Roosna-Alliku Vallaraamatukogu juhataja
viktoriasaarsalu@hot.ee
tel.389 5588
Gustav Adolfi Gümnaasiumi hümn
Gustav Adolfi Gümnaasiumi hümn on loodud selleks, et jääda. Hümni sõnad on kirjutanud Heiki Vilep ja Piret Rips, viisi Piret Rips. Helilooja komponeeris hümni kooli aulas, saades inspiratsiooni ajaloolise hoone võlvidest, õhustikust ja teadmisest, et siin on noori haritud aastasadu. Hümni sõnade loomeprotsessis osalesid ka oskusainete õppetooli muusika- ning humanitaarainete õppetooli emakeele ja kirjanduse õpetajad.
Gustav Adolfi Gümnaasiumi hümn on osa kooli sümboolikast. Koostöös kooli juhtkonna ja õpilasesindusega on töötatud välja statuut hümni ning koolilaulu kasutamise kohta.
Hümni esmaettekanne GAG Kammerkoori esituses Eesti Vabariigi aastpäeva aktusel 23.02.2007.
Koori juhatab Merle Ilus, klaveril saadab Ly Tammerik.
Hümni sooloesitust saab kuulata ja vaadata siit.
Laulab Dagmar Mäe, klaveril Piret Rips.
Intervjuu Arvo Uustalule (Linnaleht)
11. aprill 2007
1. Tahtsid lapsest peale kirjanikuks saada?
Kui 2-3-aastasena sirelipõõsas kükitades sain maha lauluga stiilis:
„Emme on mul kõige heam
emme silitab mul pead
emme kõike-kõike teab
kõige heam kõige heam“,
siis olin enda arust nii kõva tegija, et tahtsin korraga nii heliloojaks kui värsisepaks saada.
Koolis tulid laulud kosmonautidest ja inseneridest, siis tahtsin kosmonaudiks. Hiljem tulid indiaanijutud, siis tahtsin indiaanlaseks. Kui ulmet hakkasin lugema, tahtsin jälle kosmonaudiks, aga aru hakkas juba pähe tulema ja lõpuks otsustasin lihtsalt ulmekirjanikuks hakata – seegi ju omamoodi lendamine.
2. Millega enne kirjanikuhärra ametit leiba teenisid?
Issanda teed on keerulised. Peres peeti tööst lugu ja nii kõplasin, korjasin kive, valvasin kalatiiki jne juba 9.-10. eluaastast peale. Kõik makid-grammofonid-kitarrid ja isegi mööbli enda tuppa ostsin enamalt jaolt omateenitud raha eest.
Sestap pole elus ühtegi tööd kartnud. Olen pidanud mitmeid ameteid: lavatööline teatris, kõrgepingevõrkude teimija, matemaatikaõpetaja, kojamees, arhivaar, koristaja, söökla kalkulaator, pottsepa õpilane, katusevärvija, liinitööline leivakombinaadis, restorani pillimees, kalatiigi valvur, pirukatsehhi juhataja, firma juhatuse esimees, insener (mõõteriistade daatlemine), webmaster ... Kõik ei tulegi meelde. Kogu aeg on ju vaja kedagi toita, ka iseennast.
3. Kus ja mida õppisid?
Koolis istusid peale keelte ja kirjanduse hästi veel ka reaalained. Mäletan, kui matemaatikaõpetaja vaatas mulle sügavalt silma ja ennustas korralikku tulevikku vaid reaalaineid edasi õppima minnes, veel parem, kui midagi praktilist. Ma siis läksin. Tegin otsingute kadalipu läbi: EPA elektrifitseerimise erialal ühe kursuse, TRÜ rakendusmatemaatika erialal ühe kursuse. TPedI matemaatika erialal (kaugõppes) hakkas juba asi täitsa istuma. Jõudsingi vaata et näidismatrikliga kolmanda kursuse keskpaika. Peda ajal töötasin küll arhiivis, küll matemaatikaõpetajana (andsin eratunde), küll kõrgepingevõrkude teimijana. Siis aga tuli see Brezhnevi aja agoonia, mil ka kõik lombakad ja pimedad võeti sõjaväkke (mul oli nägemine siis -5). Ei jõudnud kaugõppest päevasesse õigel ajal üle minna ja võetigi rajalt maha. Peale sõjaväge oli juba muudki teha kui õppida. Tolgendasin veel aastakese Peda vahet, aga mingit matemaatilist kutset enda sisemuses enam ei kuulnud. Pere oli kaks aastat nälginud, läksin tööle. Püüdsin veel öösel restoranist mängimast tulles ringiteooriat õppida, aga silm vajus kinni.
4. Kas vana skeem, et teki all salaja raamatut?
See töötab igal ajal. Kõik lugemishimulised lapsed on selle vist läbi teinud. Taskulambipatareid kippusid ruttu tühjaks saama, omamoodi keerukas oli nende jaoks märkamatult ema käest raha hankida. Mõnikord pidi limpsist-jäätisest loobuma. Igatahes oli taskulambivalgusel loetud raamat märksa huvitavam.
5. Pioneerilaagris ikka käisid? Ja komsomol olid?
Pioneerilaagris käisin ikka. Ei ütleks, et väga halvad mälestused on. Laps on igasuguse riigikorra ajal laps ja leiab ikka võimaluse ulakuste tegemiseks ja elust rõõmu tundmiseks. Natuke kurb oli, kui emme suure värava taha kadus ja sa oma kompsudega keset vihma järele vaatama jäid ... Siis aga tulid teised juurde ja poole tunni pärast oli sul juba seitse sõpra.
Komsomoliga oli nagu ta oli. Kui tahtsid ikka koolis bändi teha või teatritrupiga ringi reisida, ei jäänud muud üle. Misasja see 14-aastane naga ikka poliitikast teab. Minul isiklikult täitsa kama, kes oli või kas oli komsomolis või kes mitte.
6. Kindlasti sellest ajast traumaatilised jäljed hinges?
Ei mingit traumat. Mis trauma? Vastupidi. Üritusi oli hullupööra. Kõik need matkad ja ekskursioonid ja lõpmatud spordivõistlused, olümpiaadid jne jne. Hingata ei olnud aega, ainult arene. Tasuta. Ma ei mäleta ühtegi seika, kus keegi oleks mu enda vastu istuma pannud ja mingisugust selgitustööd teinud. Võib-olla oli kooli juhtkonnaga vedanud. Reiniku Gümnaasiumi (toona Tartu 10. Keskkool) direktoriks oli siis auväärne Tarmo Kerstna, kes raputas su mõne pättuse eest ennem korralikult läbi kui hakkas maailmavaatelist loengut pidama. Ma olen siiamaani raputamise poolt – mulle mõjus väga hästi.
Komsomolipileti kaotasin siiski ära ja uut ei võtnudki. Sõjaväes olin „fashist“.
7. Kuidas muusika juurde tulid?
Lihtsalt otsustasime koolibändi teha. Kellel mis kõige paremini välja tuli ... Mina kõlbasin tookord oma lõõtsamänguoskusega ainult trummariks. Siis olid ju biitlid ja Led Zeppelin ja Deep Purple ja lõõts ei tulnud kõne allagi. Isu bändi liige olla aga sundis trummimängu õppima. Pealegi tuli see kuidagi nagu välja ka. Ja muidugi tüdrukud ...
8. Õppisid seda ikka ka eelnevalt kuskil?
Vanaema kinkis mulle Tuula lõõtsa, kui olin kuuene. Seda ma siis vahelduva eduga kääksutasin. Elasime tookord linnaservas, kus keset lagedat kasvas vana tamm. Ronisin lõõtsaga sinna otsa ja muudkui mängisin. Kui puu otsast alla aeti, kolisin puukuuri üle. Hiljem ostsin kitarri, siis trummid ja nii ta läks.
9. Kas siis oli nii, et sel ajal kui teised poisid väljas jalgpalli mängisid, lugesid sina raamatut ja harjutasid trummi?
Õnneks jalgpall mulle ei meeldinud. Sestap saingi oma lemmikasjadega tegelda. Kirjutasin põhjalikult päevikut, tegin luuletusi, näppisin kitarri, mängisin padja peal trummi. Sajas muus trennis käisin küll ka – kergejõustik, jalgratas, tõstmine ... kuhu aga tiriti. Olen vist isegi kusagil spordiraamatutes kirjas.
10. Kas lasteraamatutesse oled suutnud põimida ka enda lapsepõlvemõtteid ja juhtumisi või on lastekirjandus ikka suurte onude ja tädide mäng, kes kõik ära unustanud?
Sellega on nii ja naa. Päris monoloogi ei saa ju pidada ja ainult oma mälestusi heietada. Ikka kirjutad ka kellegi jaoks ja ka kellestki teisest. See on segapudru. Konkreetsetest läbielamistest kirjutades tuleb tõepärane asi välja ainult enda kogemusi appi võttes. Samas aga fantaseerid olukordi luues ja tegelaskujusid välja mõeldes.
11. Kirjaniku jaoks kõige olulisem küsimus, et mitu raamatut oled siis avaldanud?
Ei ole kõige olulisem. Oluline on tunnetada potentsiaali. Kui mitmeks raamatuks see lõpuks jaotub, seda ette ei tea. Mina näen enda kirjanduspotentsiaali nagu mingit maastikku, kus küngastena või mägedena kõrguvad teemad, mida tahaksin käsitleda. Mõned mäed on täitsa udu sees ja mõnede vahel haigutavad salapärased kuristikud täis teadmatust. On ka neid mägesid, mis on täitsa teravalt kirkad, aga samas mõttetud kivilasud.
Olen küll välja andnud praeguseks vaid 15 raamatut, aga ikka läheb sassi: vahel tundub, et mõni raamat, mis on peas juba valmis, on ka juba avaldatud. Seepärast pidin nad kodulehel ära nummerdama – viimane number jääb hästi meelde.
12. Kirjutama hakkasid varakult, aga avaldama hilja?
Kuidas võtta. Mul ikka ilmus perioodikas juba kooli ajal üht-teist. Siis olid ju „Pioneer“ ja „Täheke“. „Nooruses“ sai tehtud esimene trükiproov. Hiljem avaldati „Pikri“ paaris numbris aforisme, „Vikerkaares“ tuli midagi ... Ei saa öelda, et ei avaldatud. Leelo Tungal saatis mu tema „Pioneeri“-karjääri ajal isegi „Artekki“ tublide kirjalaste vahetusse.
13. Tundsid vist ka suurt respekti selle ameti vastu?
No ikka. Ega siis polnud kirjanik see kaltsakas, kellele võis öelda, et tegele oma asjadega ja ole vait. Kirjanik olla oli uhke ja hää. Ma nagu ei kujutanud ettegi, et võiksin üldse kunagi Kirjanike Liitu avalduse teha.
14. Kas läbisid ka klassikalise etapi, kus vanaldane toimetajatädi soovitas teise alaga tegeleda?
Õnneks mitte. Ilmselt just selle aukartuse pärast. Ma ei toppinud ennast kuhugi seni, kuni olin endas kindel. Aastad teevad korrektuure ja pikapeale õpid aru saama, millal on millekski aeg küps.
Lugesin vahepeal väga palju luulet, ka lasteluulet, ja hakkasin enam-vähem ära tundma, milleks võimeline olen ja milleks mitte. Kui esimesed kaks lasteraamatut välja tulid ja neid kusagil väljakul ära ei põletatudki (lateluulekogule „Tere“ anti isegi Söödi luulepreemia), sain enesekindluse lõpuks kätte. Siis tegin avalduse.
15. Kas nüüd oled ise see kuri vanaonu või ei maksa kuri olla ja igaühel on õigus proovida?
Ei ole ega saa kunagi olema. Kui tunned, et sul on eeldusi ja päris ilma kirjutamata (ma ei pea silmas grafomaaniat) enam ei saa, siis anna aga tuld! Karmis olelusvõitluses selgub peagi tõde. Kui polnud ikka päris õige valik, jääd nii või teisiti unustusse.
16. Tunned ennast nüüd kirjanikuna?
Mis on kirjanik? Rahva teadvuses on mitu määratlust. Üks on olemuselt aukartustäratav loominguline gigant ja oma haardelt juba elusast peast monument. Kui ta räägib, siis tavainimene sosistab. See ma ei ole.
Teine on see hoomamatu hingeeluga, keldris või ärklikorrusel elav nälgiv boheem. Seda ma ka ei ole.
Kolmas on lärmakas rahvamees jne jne. Ma ei mahu ühtegi tavakategooriasse. Ju ma siis ei olegi õige kirjanik.
17. Kuna avaldama hakkavaks kirjanikuks said üsna hiljuti, siis mäletad kindlasti ka, kuidas tuli sujuv suunamuutus?
Suunamuutus lastekirjandusele? Mulle meeldib lastele kirjutada. Aus tagasiside, siiras rõõm. Keeruliste asjade lihtsakstegemise läbi paistab nii mõnigi asi ka endale hoopis teise nurga alt ja märksa mõistetavam. Lastele kirjutamine harib, aitab asju selgeks mõelda ning ikka ja jälle imestad, kuidas terve probleemide sasipundar on lahti harutatav näiteks ühe naljaka lasteluuletusega.
Muidugi see mittevõlts tähelepanu ja tänulik pilk, kui tilluke tuleb peale lastejutu või -luuletuse ettelugemist su juurde, sikutab varrukast, vaatab suurte silmadega otsa ja naeratab, midagi ütlemata. Täiskasvanud ju nii ei tee. See kõik kokku on suur varandus.
Lisaks veel niipalju, et lastele kirjutades ei teki kiusatust salata või valetada. Nende maailm on helge, puhas ja otsekohene. Romaani kirjutades paned raamatusse tahes tahtmata väga palju iseennast, samas fakte ära jättes, ilustades, liialdades jne. Lastel pole selle kõigega vähematki pistmist, nende maailm on küll fantaasiaküllane, aga siiski veel vahetu.
Arvan, et lastekirjandus on mu põhisuund alati olnud.
18. Kas kirjutamine on ka majanduslik tegevus või pelgalt südamevajaduse rahuldamine? Ehk siis, kas midagi leiva kõrvale ka tuleb?
Mulle isiklikult veel siiski enamalt jaolt südamevajaduse rahuldamine. Aga kokkuvõttes – pika aja jooksul – on hakanud plussi jooksma. See oleneb paljudest asjaoludest, nagu arvustuse ja reklaami ilmumine. Kui raamatust ei tule kusagil leheveergudel poolt sõnakestki, ei ole seda lihtsalt olemas.
19. Kujutan ette, et kui Eestis kellelgi midagi leiva peale kirjutamisega tuleb, siis lasteraamatute ja näidenditega?
Mitte ainult. Hea romaan ja rusikaga-silmaauku-luule lähevad ka peale ja seega toovad sisse. Lastekirjandus iseenesest on muidugi vormilt lühem ja kiiremini kirjutatav. Samas on ühe täisvärvilise lasteraamatu trükkimine-illustreerimine nii kallis, et teistpidi jällegi nokk kinni ja saba ka kinni.
Üks sõber tegi mu taolise halamise peale täiesti süüdimatult suured silmad ja ütles, et kirjuta lihtsalt paremini. Seal võib isegi iva sees olla.
See, mis kunagi päriselt ära ei toida, on luule. Midagi ei ole teha. Luule lugemine ja temast arusaamine ei ole sama loomulikud omadused kui näiteks kuulmine ja nägemine, see soon on ilmselt isegi huumorisoonest vähem levinud. Samas on see jällegi vorm, kus on võimalik vett sogada. Minu jaoks on tõelise luule latt väga kõrgel. Kui sul ikka midagi öelda ei ole, ei aita ka ülikeerukad kujundid ega otsekohesuste väljakarjumine, ei aita udused rütmipiruetid ega hingekeelte kakkumine. Kui oleks minu teha, keelaksin massilise luulekogude avaldamise ära ja seaksin sõela üles. Eestis on praegu üksikuid tasemel luuletajaid, ma ei räägi küll minevikust.
20. Kas kirjanik võiks ehk oma töö eest ka palka saada?
Kindlasti. Jama jutt, et mida rohkem kannatad, seda ilusamini kirjutad. Võta või suure Venemaa suured poeedid minevikust – kõik puha aristokraadid. Tühja kõhuga ei tule isegi kõhutuult. Kahju, et ei saa mõõta seda, kui palju üks kirjanik ühe raamatuga riigile materiaalset kasu toob. Aga kindlasti rohkem kui üks treial terve elu jooksul või 28 olümpiavõitjat tunnis. Tuhanded inimesed võivad ühe raamatu mõjutusel muutuda karvavõrra paremaks, kasvatada paremas vaimus oma lapsi või jätta nii mõnegi vale ja saatusliku valiku tegemata. Ja kui need mõjutused siis kokku liita, peaks ette kujutama küll, mida teeb natuke parem inimene elu jooksul ühiskonna jaoks rohkem kui natuke halvem. Seda ei saa kahjuks mõõta. Aga niipalju võin kindlalt öelda, et inimene, kes mõjutab positiivselt sadu ja tuhandeid, peaks vähemalt keskmist palka väärt olema küll. Terved põlvkonnad on kasvanud üles mõnede kirjanike teosed surmani südames ja see kirjanik ei ole saanud näiteks isegi mitte päris oma majas elada ... Absurd.
21. Ei tööta ju ainult endale, vaid ka eesti keele ja meele säilimise nimel?
Pole eesti keelt, pole ka eestlast, pole Eesti rahvust. Kes hoiab eesti keelt elavana ja arenevana? Kirjanik. Nii lihtne see ongi. Rahvuse püsimine sõltub esmajoones keelest ja sealtkaudu kirjanikest.
22. Kas on tulnud millestki loobuda ka kirjutamise nimel?
On ikka. Kui mul on näiteks valida, kas teha ootamatu telefonikõne peale haltuurakorras internetti mõni vidinas või jätkata poolelioleva muinasjutu kirjutamist, valin kindlasti viimase. Kui see kordub näiteks kaks korda päevas, teeb see ühe (eesti) kirjaniku jaoks kokku korralikust varandusest loobumise. Võib-olla ka sellepärast ei kiirustata kirjanikke tasustama, et „need hullud kirjutavad ju niikuinii ...“
23. Kui kirjutamise ja muusikaga pappi vähem sisse tuli, kuidas siis nende muude tööotsadega oli?
Kõike sai tehtud. Õnneks ei ole päris vatist. Olen avalikes kohtades aknaid pesnud ja betooni sisse ukseaukusid lõhkunud. Töö ei pidavat meest rikkuma. Eluaegne mittesüdamelähedane rikub siiski.
24. Ehk siis, mida veel teinud oled?
Ülevalpool sai juba ameteid loetletud. Lisaks niipalju, et kõige veidram töö oli Põhja Kõrgepingevõrkudes TpedI-s õppimise ajal. Oli selline töö, nagu isolatsioonipigi tilgatäpi määramine. Keerati mingi pigi kokku, mis valati elektrikaablite ühenduskohta. Pärast tuli tema kvaliteet ära määrata. Üks testidest oli sulamispunkti kindlakstegemine. Töö seisnes selles, et tuli pigitükk vastavasse seadeldisse panna ja siis väga aeglaselt ja väga kaua kuumutada. Tsükkel ise kestis tunde ka asi toimus muu töö kõrvalt öösel. Magama jääda ei tohtinud, muidu tuli tilk märkamatult ära ja pidi kõike otsast alustama. Seda tilka ootasin ma kokkuvõttes vist kauemgi kui mõnikord Kultuurkapitali stipendiumit.
25. Häirib sind see, et kirjanik ei ole enam autoriteet, pigem luuser?
Ega ta nüüd päris nii ka ei ole, et kohe luuser. Ülisoodne pinnas on selleks muutuda, aga ega sa ei pea ju. Kerjused oleme küll. Muudkui käsi pikka. Lõpuks võib sellest ka üle olla. Olen ikka optimistlik. Kui mitte enam minu eluajal, siis kunagi kindlasti jõuame oma tõekspidamistes selles suhtes arenenumatele riikidele järele. Kusagilt poliitikute leerist ju kostis juba mingeid lauseid, kus rõhutati emakeele säilimist jne. Kui kaks ministrit juba sellest juttu teevad, siis võib miskit isegi muutuda. Kunagi.
26. Või pigem vastupidi, ehk on luuserid need, kel majanduslik ja poliitiline edu, aga miskit hingekapitali kogunud ei ole?
Kah kahe otsaga asi. Kui ikka ei olegi kohta, kuhu hingekapitali koguda, siis ole pealegi kes tahes, kasvõi poliitik, neid on ka vaja. Küll aga ei saa hingekapitalita inimesest kunagi head kirjanikku.
27. Mitu raamatut eelmisel aastal? Kas kaugemale on veel võimalik minna?
Neli raamatut. Kolm lastele, luulekogu suurtele. Seda on ideedesaju all kannatava kirjaniku kohta häbematult vähe. Eelkõige tuleb ju iga päev mõelda ellujäämisele.
28. Sain aga aru, et grafomaan ei ole, kunstnik aitab välja?
Olen siiani kirjutanud sihtgrupile 5-8 (natuke siia-sinna). Selliste raamatute puhul moodustavad illustratsioonid vähemalt poole mahust. Minu 2006. aastal ilmunud lasteraamatud kokku sisaldasid umbes 50000 tähemärki, mis teeb kusagil 30 masinakirjalehekülge. Aastas 30 masinakirjalehekülge lastekirjandust kirjutada pole just kuigi palju. Nii et kaugemale minna on võimalik küll. Korralik romaan on 300 000 tähemärki pikk. Ausalt öelda on lastekirjanikuna häbi kirjutada 3 juttu aastas. Püüan ennast parandada. Lisaks veel, et raamatu kirjutamine ei ole tähemärkide sissetoksimine. Kui leiduks aparaat, mis salvestaks jooksvalt su mõtted, ilma et peaks mehaaniliselt trükkima, võiks romaani üles tähendada ehk kolme päevaga, võib-olla nädalaga. Iseasi, kas sul midagi öelda või mõelda on.
29. Siinkohal ehk kiidusõnad kunstnikule?
Kiidan taevani Ott Vallikut (Moritz), kes on siiani kõige enam minu raamatute sisusse süüvinud kunstnik üldse. Peale kõige muu on tal ka endal kirjanduslikku soont ja ta jagab täpselt ära, kuhu vajalik detail susata. Ott illustreeris luulekogud „Tere“, „Minu laul“ ja „Tahaksin olla“, juturaamatu „Kapiukse kollid“ kaks osa, juturaamatu „Vaikuse hääled“ ja ka viimase raamatu, lasteluulekogu „Katus sõidab“. Samuti tuleb mais-juunis illustreerimisele „Une-Mati udujutud“ ja kunagi ka „Kapiukse kollide“ 3. osa, mille tekst juba valmis.
Väga heaks abiliseks on mul olnud ka Marja-Liisa Plats, kes on illustreerinud Liisu-jutud. Siin on jällegi tema äss. Kui Moritzale meeldib illustreerida sellist terava lõpuga luulet ja muidu tramburaid, siis Platsil kukub hästi välja vähem rabeleva pereraamatu illustreerimine. Sellised nunnud plikad ja pastelsed toonid.
Albert Gulk teeb praegu pilte ulmekale „Horlok“. Jällegi täiesti oma rida! Kui ükskord ilmub, siis näete. Seni on ta illustreerinud täiskasvanute luulekogu „Mind oli kaks“. „Roosa printsessi“ joonistas Kristina Viin – iga päevaga arenev noor inimene. Praegu teeb ta pilte jutukogumikule „Kurjajuurukas“. Nii et, kunstnikega on seni vedanud (sülitan kolm korda üle õla).
30. Kiidad ehk ka lugejat? Saavad ikka su lahedast huumorist ja sügavast sisust aru? Ka täiskasvanud?
Täiskasvanutega ja nendele kirjutatud luulega on nagu tavaliselt ikka – on kindel sihtgrupp, on kindel fännide ring. Olen oma täiskasvanutele suunatud loomingule nii vähe reklaami teinud, et alles nüüd tuleb mõni „avastaja“ ja küsib 25 aastat tagasi tehtud luuletuse kohta. Meeldiv on see, et tõeliselt lugupidajaid on viimasel ajal järjest rohkem välja hakanud ilmuma. Mitte just nagu seeni peale vihma, aga minu jaoks isegi vaata et liiga palju. Teeb ettevaatlikuks.
31. Sinu täiskasvanuraamatutest ka paar sõna, tahad ikka suurtele inimestele ka midagi öelda?
Oleks palunud küll. Aga iga asi omal ajal. Õpin vahepeal kirjutama = kirja panema.
Sahtlis on päris suur ports hinge, aga see on tarvis loetavaks teha.
32. Ega vist seda suurte elu oled näinud ka parasjagu pulmatrummarina jne?
Einoh, kui mängiks trummi abielulahutustel, oleks võib-olla rohkem näinud. Aga, jah, igasugu kirju seltskonnaga on kokku puututud päris palju. Süüa tahavad kõik ja nii on bändiga kaasas sõnalist osa tegemas käinud väga lugupeetud ja toredaid inimesi. Alustades näitlejatest ja lõpetades kirjanike ja teiste vaesemasse elanikkonna kihti kuuluvate kultuuriinimestega. See on pillimeheleiva kõrval üks meeldivamaid nüansse – puhuda mängu vaheajal ja süldipeolt bussiga koju sõites juttu meeldivate ja tarkade inimestega.
33. Kuidas suhtud populaarsesse ühiskondlikusse võitlusse, kus igaüks proovib teise kõrile astudes üle aia ronida?
Jälestan ja samas imetlen, kuhumaani ühe rahva kultuur võib küündida.
34. Järsku sobiksid ka poliitikasse või soovid ikka sündsuse piiridesse jääda? Pappi makstakse ju palju ja valijad kasvavad?
Kui kunagi valitakse, läheks ehk kitsalt kirjanike ja teiste loovinimeste eest seisma küll. Keegi peaks sellega tegelema. Kuigi poliitika pole kohe kindlasti minu kutsumus.
Pealegi ei suudaks ma mittekirjutamise eest nii suurt raha vastu võtta ja vaadata siis oma liidukaaslastele õlgu kehitades otsa:
„Näe, sain jaanuaris sinu kahe aasta sissetuleku ... aga kuidas muidu läheb ka?“
35. Kas oled elupõline Tartu poiss?
Vahepeal elasin mõne aasta Tallinnas, kaks aastat möödus Volga ääres vene kroonus, muidu olen ikka Tartusse püüdnud jääda. Ettepanekuid ja ahvatlusi on muidugi olnud. Tartu on selline paraja suurusega linn: kui tahad kedagi näha, lähed rahvarikkasse kohta, kui ei taha, leiad alati koha, kus sind ei nähta. Tallinnas on nii, et kui lähed rahvarikkasse kohta, oled kõige üksildasem inimene maailmas.
36. Mis siis tehtud ja teoksil?
Arenen, õpin, kirjutan. Kunagi pole hilja. Praegu tunnen, et vaatamata kõigele ei jäta kirjutamist. Kui kõht tühjaks läheb, mängin pilli ja nikerdan internetitööd. Tehtud on 7 aastaga 15 raamatut, neist 13 lastele. Pole ei vähe ega palju. Mõne kirjutan ehk veel.
37. Ütle nüüd seda ka, et parim tasu lastekirjaniku töös on sära silmis?
Naera kui tahad, aga parim ta on. Kas ta peaks ka ainukeseks jääma, on iseasi, aga parimaks kindlasti.
38. Aga sa ei ole ju muidu jutumees, endal mitu last? Ja milline on hetkel nende ealine seisund?
Madli – 4, Elise – 7, Mihkel – 18, Kertu – 26 ja kasupoeg Ats – 14. Kertu ja Mihkel saavad juba omal käel hakkama, ülejäänud pabulatega tuleb päevast päeva tegelda. Ruumi kipub väheks jääma. Kõik kohad on neid täis. Õnneks on mul tragi naine, kes asja kontrolli all hoiab, kui mul pea otsas laiali on.
39. Kas uue raamatu inimkatsed teed nende peal, või eelistad ämma?
Ämm on liiga leebe, lapsed panevad karmimalt ära, kui midagi mäda on.
40. Ja lapsajakirjanike lemmikküsimus, kui oleksid loom, siis milline?
Sportlane.
41. Lõpetuseks – küsi endalt üks küsimus ja vasta sellele?
Küsin sinu enda kui kirjaniku käest:
42. Kas eesti kirjanik olla on uhke ja hää?
Mina ise jään vastuse võlgu.
Kirjanikud tahavad olla ka materiaalselt tunnustatud
Linnaleht, 23.03.2007
SULESEPAD LIITUSID
Tartu sulemehed panid aluse Sõltumatule Ametiühingule Kirjanike Kodu, mille sihiks on loomeinimeste õiguste eest seismine.
Peamiselt kirjanikest koosneva ametiühingu üllas eesmärk on Eesti kirjanduse edendamine. Tühja kõhuga on raske midagi edendada.
„Igal kirjanikul võiks olla kodu ja ta peaks oma töö eest ka äraelamist võimaldavat tasu saama. Praegu saab kirjanik ära elada ainult siis, kui ta on kirjutamise kõrval mõnes teises ametis. Küllap jääks vähe näitlejaid alles, kui nad peaksid hommikul proovi tegema, päeval kaheksa tundi mitteerialasel tööl käima ning õhtul etenduse andma. Kirjandus tahetakse taandada erahobiks ja harrastuseks. Oleme arvamusel, et kirjanikutöö on töö nagu iga teinegi, mille eest peab tasu ja sotsiaalsed garantiid saama. Ja kindlasti ei ole tegu mitte eralõbuga, vaid rahvuse ja keele säilimise seisukohalt olulise tööga,” ütles SAKK-i juhatuse liige Jüri Kaldmaa. Kirjandusmaestro ei ole harrastaja.
SAKK-i üheks tõukejõuks on loomeinimeste, sealhulgas kirjanike õigusetu olukord võrreldes kunstiringkondades tiirlevate manulistega. Kirjanike liidu liikmeist on praegu veel ainult kolmandik tegevkirjanikud ning liit püsib koos eelkõige majanduslikel kaalutlustel, hallates Tuglase eestvõttel asutatud liidu laialdast kinnisvara.
„Kirjutamist tahetakse taandada harrastuslikuks tegevuseks, kus kriteeriumid justkui puuduksid või siis pole neid tarviski. Kirjaniku kui elukutse devalveerimine pole juhuslik,” märkis ametiühingu esimees Piret Bristol.
SAKK-i juhatuse liikme Mait Rauna sõnul ei taha vastloodud ametiühing end vastandada kirjanike liidule.
„Pigem annab SAKK ühe lisavõimaluse enda õiguste ees seismiseks. Meie seas on kirjanike liidu liikmeid, mitteliikmeid ja ka sellest välja astunud inimesi. Ootame ära märtsi lõpus toimuvad kirjanike liidu uue juhatuse valimised ning hakkame kindlasti nendega ka koostööd tegema,” selgitas Raun.
Ametiühingu Tuumik koondub Tartusse. Kuigi ametiühingul on liikmeid juba nii Tallinnas kui ka Pärnus, on sõltumatu ametiühingu üks ideesid pealinnakesksuse vähendamine. Ametiühingusse on oodatud teisigi loovinimesi, kelle tegevust kirjandusega seostada saab. Hetkel on ametiühingus napilt üle kümne liikme, kuid tulevikus võiks sellest kujuneda loomeliit, mis eeldab aga juba poolesaja liikme olemasolu.
SAKKi kuuluvad: Jüri Kaldmaa, Margus Kiis, Piret Bristol, Jaan-Jürgen Klaus, Kalev Kudu, Kati Raun, Mait Raun, Sven Sildnik, Priit Uring, Arvo Uustalu ja Heiki Vilep.
Igamees sisse ei saa. Latt on SAKK-il kõrgele seatud. Ametiühingusse astumiseks ei piisa kirjanikutundmusest, loovisik peab olema tunnustatud ja mis kõige tähtsam – kunstiväärtuslikke teoseid ka loonud.
„Alati võib kurta ja mitte kurta, aga kirjanike küsimusele on vaja rohkem tähelepanu. Olen oma kolm viimast raamatut välja andnud praktiliselt ilma retsensioonideta. Iga raamat on väärt, et selle kohta ilmuks kas või üks arvustus,” ütles lastekirjanikuna tuntuks saanud Heiki Vilep.
Arvo Uustalu
Lasteraamatute top 10
Eesti Päevaleht, 17. veebruar 2007
Autor: Maria Karolin, Tartu Apollo lastehommikute korraldaja
1. Kristiina Kass - “Käru-Kaarel”
“Käru-Kaarel” on raamat, mida võib ikka ja jälle lugeda. Tegelased on vahvate nimedega nagu Käru-Kaarel, Vana Juust, Härra Toru jt. Tuntakse rõõmu lihtsatest asjadest ja koos saadakse üle ka muredest. Autori vahvad illustratsioonid seovad loo kenaks tervikuks. Tegemist oleks nagu Eesti Astrid Lindgreniga.
2. eri autorid - “Suurtelt väikestele”
See lõbus luulekogu jätab sellise tunde, et raamat on kirjutatud just suurtelt (erinevad nimekad eesti kirjanikud/luuletajad) väikestele, ja rõõmuga. Luuletusi kaisukarudest, suhkruhiirest, loomaaiast, toidust ja paljust muust. Tore, et raamat on mitme kirjutaja ühistöö, nii on erinevaid stiile, kust igaüks saab oma lemmiku valida. Tegi tuju väga heaks.
3. E. Kolozsvari Grandpierre - ”Imeflööt”
Võluv ja vaimukas Ungari muinasjuttude kogumik tervele perele, kus tegutsevad nii rumalad kui nutikad, rikkad kui ka vaesed. Raamat, kus kurjus saab karistatud ja headus väärikalt tasutud.
4. Mauri Kunnas - “12 kinki jõulutaadile”
5. Heiki Vilep - “Kapiukse kollid jälle platsis”
6. Andrus Kivirähk - “Leiutajateküla Lotte”
7. Kätlin Vainola - “Ville”
8. “Meie lapse lauluraamat”
Koostanud Ragne Tõniste
9. Tove Appelgren, Salla Savolainen - “Vesta-Linne ja nuusu”
10. Rolf Fänger, Ulrike Möltgen - “Väike karu otsib päikest”
Kirjandusinimesed paluvad raamatut au sees hoida
02.02.2007 14:59
Pärnu Uue Kunsti Muuseumisse Mark Soosaare eestvõttel mõttetalgutele kogunenud kirjandusega lähedalt kokku puutuvad inimesed edastasid kõigile Eesti inimestele küünlapäeva puhul palve internetiajastul raamatut jätkuvalt au sees hoida.
Mark Soosaar
Foto: Elmo Riig/ Sakala
Täna on küünlapäev ja Tartu rahu aastapäev. Ajalooline dokument kirjutati alla küünlavalgel. Allkirjastati lootuskiir, et eesti keel ja kultuur on kindlalt kaitstud meie oma riigi poolt, kirjutasid mõttetalgutel «Kuidas saada lapsed lugema» osalenud.
Täna, 87 aastat hiljem, seisame silmitsi probleemiga, et suremus ületab sündimuse ning väga suur osa meie rahvast ei loe enam raamatuid. Kirjanduse kui rahvuskultuuri nurgakivi saatus on muutunud ebamääraseks, seisab pöördumises.
Tuhanded lapsed on võõrdunud raamatust, sest raadio, televisiooni, videomängude ning lihtsakoelise kommertsmeedia jälgimine nõuab vähem pingutusi.
Meie, küünlapäeva mõttetalgutest «Kuidas saada lapsed taas lugema?» osavõtjad, pöördume kõigi Eestimaa emade-isade ning õpetajate poole palvega mitte lubada laste lugemisoskusel hääbuda, kirjutati ühisnoodis veel.
Mõttetalgutest osavõtjail oli ka praktilisi soovitusi:
Me palume esmalt teid ennast sagedamini võtta kätte hea raamat, lugeda seda lastele, ning siis ulatada raamat kui tarkuseallikas ja kultuurikandja edasi järgmisele põlvkonnale.
Me palume teid mitte unustada, et:
* raamatusse on raiutud inimkonna põhiteadmised ning paljude rahvaste kultuurilood,
* aktiivne lugemine aitab kinnistada õigekirja ja loogilise sõnastuse oskust,
* ilukirjanduse lugemine arendab tugevamini kui ükskõik milline muu kunstivaldkond noore inimese fantaasiat, see aga on loovuse esimene eeldus. Loovat mõtlemist on vaja igal elualal!
Hea kirjanduse süstemaatiline lugemine kasvatab põlvepikkustest poistest ja tüdrukutest haritud rahva. Läitkem siis täna, küünlapäeval, taas valgus, mis on kahjuks tasapisi ähmastuma hakanud, kirjutas grupp kultuuri pärast muretsevaid literaate Pärnu Uue Kunsti Muuseumis täna.
Pöördumisele kirjutasid alla Leelo Tungal, Ilon Wikland, Leena Laulajainen, Jukka Lemmetty, Anna Zigure, Arvo Valton, Kärt Hellermaa, Anne Rande, Heiki Vilep, Jaanus Vaiksoo, Harri Jõgisalu, Tiia Toomet, Katrin Reimus, Contra ja Mark Soosaar.
Vaata lisaks
Mülleri Sassi võimas olemine
Tartu Linnaleht, 02.02.2007
... Heiki Vilepi täiskasvanutele mõeldud luulekogu esitlusel olid Tampere maja keldrisse kogunenud Hannes Varblane, Matti Milius, Peeter Volkonski ja teised. Viimasel viisakal hetkel sisenes oma lohiseval sammul, kuid iroonilise pilguta Aleksander Müller. „Kõik Tartu vaimud on kohal, võime alustada,” ütles Varblane ...
Arvo Uustalu
Muhu uudised: Lumest lusti viimse kübemeni
Autor: Liis Pallas. Neljapäev, 04. detsember 2008
...
Advendist ja kirgutavadest kirjutatse kogu aeg. Mitte et ses midagid santi oleks, aga oma vanarahva tavanditest reagitse palju tagasihoidlikumalt.
Mineva voasta andis TEA kirjastus välja roamatu “Eesti jõulumuinasjutte”. Seda võiks oma lastele ette lukeda. Näiteks Heiki Vilepi “Kadunud jõulud” oo kasulik lugemine vanamalegid. Võtab silma märjaks ja toob kasvõi korra südame oma kohja peale.
...
17.12.2008
Raamatupoed ja antikvariaadid viskavad mu varsti välja või hakkavad sealsed töötajad mind jälitajaks pidama -> veedan hirmuäratavalt palju oma vabast (ja mittevabast) ajast just nendes hoonetes. Lohutuseks võin öelda neile, et kui raamatupoodidel ei oleks veebilehekülgi, siis ma veedaks poodides tunduvalt kauem aega. Õnnetukses aga värskete/vanade raamatute lõhn on müstiline ja erutav, veebilehed teatavasti lõhnu veel ei edasta. Seega, ma "hängin" kui olla popp ja noortepärane, raamatupoodides.
Aga siis Vilepist. Imelik inimene, see Vilep. Aga mulle meeldivad imelikud inimesed. Meil avanes võimalus saada tema viimase teose omanikeks. Minu esimene nii ahjusoe raamat, isegi "Psühholoogia alused" olid mitu päeva müügis olnud enne kui ma enda valdusesse selle sain. Ühikasse maandudes lugesin läbi ka. Ja ei kahetse, et see mu riiulit kaunistab. (Vihje teile- hea jõulukingitus!) See raamat sobis mulle, elu oli antud elututele asjadele. Ja minu silmis elab ka terve maailm. Vilepiga saab tutvuda näiteks tema blogis.
http://haecirithiel.blogspot.com/
2008-12-15
Homme, teisipäeval kell 11.00 esitletakse kultuuriministeeriumis raamatut “Las laps loeb”, mille saavad kingiks 2009. aastal sündivad lapsed. Raamatu koostajaks on lastekirjanik Heiki Vilep ning pildid on joonistanud Kirke Kangro.
Eestis on ka varem lastele raamatuid kingitud, 1.veebruari 1938. aasta “Päevalehest” võib lugeda: “Rakvere linna pereseisuametis antakse edaspidi lapse sünni registreerimisel igale emale kingiks O. ja H. Madissonide raamat “Meie laps”. Raamatule märgitakse ka noore kodaniku nimi”.
15.12.2008 00:00
Elina Randoja
Eelmisel aastal alustati projektiga «Minu esimene raamat», mille raames jagati samanimeline raamat kõigile sel aastal sündinuile. Suurem osa Tartu vastsündinuist pole raamatut aga veel näinud.
Noor ema Kristel Jürgens kuulis raamatust juba enne, kui tütar Brita märtsis sündis. Esialgu lootis ta kingituse kätte saada nime registreerimisel, kuid sealt seda ei antud. Raamatut ei saanud ta ka hõbelusikate jagamisel, mis oleks võinud olla järgmine koht.
Alles eelmise nädala lõpus saabus postkasti ka teatis, et raamatule võib järele minna.
Linnaraamatukogu laste- ja noorteosakonna juhataja Ädu Neemre sõnul saadi raamatud tõesti kätte umbes aasta tagasi, kuid laiali siis veel ei jagatud.
Nimelt tahtis raamatukogu ka omalt poolt väikse lisaväärtuse anda. «Tahtsime seda raamatukogu nimel jagada, et raamatukogu oleks nagu üks ühendav lüli oma tulevaste lugejate ja vabariigi kingituse vahel,» ütles Neemre.
Lisaks raamatule saavad värsked ilmakodanikud nüüd ka koeratüdruk Lottega raamatukoti ning lugemissoovitustega voldiku.
«Pluss veel see, et me ei kuulu nende asutuste hulka, kellele jagataks lahkel käel nimekirju inimeste aadressidega, me pidime veel selle kadalipu läbi tegema, et saada endale nimekirja, kellele neid kutseid saata,» selgitas Neemre hilinemise põhjusi.
Tänaseks peaks olema kõigile esimesel poolaastal sündinutele juba raamatukutse koju saadetud, teisel poolaastal sündinud saavad kutse jaanuaris.
Raamatut saama võib minna aga ka ilma kutseta, kaasa tuleb vaid võtta lapse sünnitunnistus. Raamatuid jagatakse kõigist linnaraamatukogu harukogudest, nii et minna võib kõige lähemasse.
Presidendiproua Evelin Ilvese toetatud projekt ei katke ka järgmisel aastal. 2009. aastal sündinutele telliti raamat Tartu kirjaniku Heiki Vilepi käest ning ka see on juba valmis. Vilepi raamatut ei jagata aga enam raamatukogudest, vaid see antakse kaasa perekonnaseisuametist lapse nime registreerimisel.
Raamatukülluses võib märkamatuks jääda nii mõnigi väärtteos. Üks selline on ka Heiki Vilepi ulmeromaan lastele „Horlok ja Ürgvärava võti”.
Päevaleht, Arkaadia, 05. detsember 2008 00:00 Autor: Ott Kilusk
Teos on iseenesest märkimisväärt: see on algupärane, mahukas, rohkelt illustreeritud lasteulmekas, milles leiduv soe huumor, sõbralik sotsiaalkriitika ja autori tõekspidamised pakuvad elamust ka täiskasvanud lugejale.
Romaanižanri analüüsimisel on olulisim mõiste aegruum ehk füüsikute keeles kronotoop. Realistlikus romaanis on aja ja ruumiga mängimine eelkõige tegevuse edasiandmise meetod. Ulmeromaanis saavad need mõõtmed täieõiguslikeks jutustuse tegelasteks. Vilepi raamatu peategelane, tulnukpoiss Horlok ja tema sõbrad läbivad ülipikki vahemaid mõtteväljas liikumise abil. Tuleb määrata soovitud sihtkoha koordinaadid ja mõelda ennast sinna – lihtne!
Horlok ja Andre
Maa päritolu poiss Andre asetatakse seikluste lõppedes koduplaneedile samasse ajahetke, kust ta alguses võeti. Piltlikult öeldes lõhub kirjanik kõik vaheseinad ja kainelt aega arvestavad kellad. „Horlok ja Ürgvärava võti” on oma olemuselt traditsiooniline ulmeromaan, mille tegevus toimub kaugetel planeetidel. Üleloomulikud olendid (kes nii väga ei erinegi Maa elanikest) jagunevad lasteraamatule omaselt üsna selgelt headeks ja halbadeks.
Lugejaile avaneb kummaline maailm, kus liiguvad ringi pahaendelised hiidputukad, londilised alkohoolikud, mutitaolised maa-alused, pingviin-ahvid ning veel paljud teised veidrad ja valdavalt heatahtlikud olendid. Peale selle kirju galerii värvavad punase peaga humarid endale abiliseks Maa poisi Andre, kelle fenomeniks on Maa elanikele omane intuitsioon – etteaimamisvõime. Niisiis on ka Maa elanikel oma veidrus ja tänu sellele on nad universumi täieõiguslikud, kuigi arengus maha jäänud kodanikud.
Ja lõpetuseks: kuulda on olnud „Horlokit” lugenute nurinat, et kummalised olendid selles raamatus räägivad kahtlaselt maalähedaselt. Ei tohi aga unustada, et suhtlemine kulgeb siin romaanis imetillukeste kõrva paigaldatud tõlkeaparaatide abil. Järelikult on kõrgelt arenenud humarid suutnud luua aparaadid, mis mahutavad endas täielikku informatsiooni eri kultuuride keelte poeetika ja väljendusvahendite kohta. Meie loeme seda raamatut inimkeeles, seega valib masin meiega suhtlemiseks automaatselt välja ainult meile omased ja turvalised kõnekujundid.
räägiti ka koolist: kas on mõtet kirjutada lõpukirjandit ja kui suur peaks olema selle osatähtsus abituriendi tulevases elus, kuidas suhtuda kohustuslikku kirjandusse. Arutati, mil viisil lapsi lugema meelitada ja palju inimesed tänapäeva Eestis üldse raamatuid kätte võtavad...
Valga Keskraamatukogu lastekirjanduse osakond:
5. novembril 2008 külastas lastekirjanik Heiki Vilep Valga Keskraamatukogu lasteosakonda. Siin on mõned pildid üritusest, mis oli väga meeleolukas. Kirjanik luges oma värsse ning lapsed soovisid sageli kordusi juba ette loetust. Kohtumise lõppedes jagas kirjanik kõik kaasavõetud materjalid kohaletulnud laste vahel laiali.
Arvo Uustalu, 06.11.2008, Õhtuleht
Mini MTJ-i lauljat ja kontserdikorraldajat Vello Tellissaart kurvastab, et vallad jätavad ära tavapäraseid jõulupidusid. “Enamikule asutustele on peod endiselt taskukohased. Pigem on asi selles, et rahval tuleb pankade kokkukukkumise ja töötuse kasvu juttudega lihtsalt masendus peale. Ei arva, et olukord on nõnda lootusetu, et kontserdi või tantsuõhtuga endale väikest lõõgastust lubada ei saaks,” usub ta.
Esmaspäev, 27. oktoober 2008
Nii Orissaare kui Kuressaare lapsed küsisid külaliselt ühe ja sama küsimuse: missugune omakirjutatud raamat meeldib kirjanikule kõige enam?
“Tere!” nii ilmekalt ette kandnud. Vahvaid luuletusi on Heiki Vilepil elust ja inimestest.
Lisaks veel niipalju, et lastele kirjutades ei teki kiusatust salata või valetada. Nende maailm on helge, puhas ja otsekohene.
Saare maakonna keskraamatukogu lasteosakonna juhataja
Autor: Janne Nurmik
Laupäev, 25. oktoober 2008.
“Kokkusaamine Heiki Vilepiga läks väga hästi korda,” täheldas Saare maakonna keskraamatukogu lasteosakonna juhataja Liilia Virves, kelle andmeil soovis lastekirjanikku oma silmaga näha ja kõrvaga kuulda 130 last maakonna erinevatest koolidest. “See arv ületas kõigi eelnevate kirjanikega kohtumise huviliste arvu, mis seni on maksimaalselt olnud 100 ringis,” möönis Virves. Traditsiooniks kujunenud kohtumine kirjanikuga leidis aset Saare maakonna keskraamatukogus päeval, mil tähistati raamatukogu- ja ettelugemispäeva.
Virvese hinnangul tekkis kirjanikul lastega kohtumisel väga hea side. “Tal endal on veel väikesed lapsed ning ta oskab lastega väga hästi suhelda, neid ka kaasa mõtlema panna. Kui Vilep luges luuletusi, siis lapsed naersid laginal kaasa,” kirjeldas Virves kohtumise õhustikku, kus kirjanik luges lastele ette oma luuletusi ja ulmejutukesi.
Universumi saab päästa vaid naer
Heiki Vilep, “Horlok ja ürgvärava võti”
Üha tihedam konkurents kirjandusturul on tekitanud situatsiooni milles uute trükiste ilmumine raamatukauplustesse on võrreldav laviiniga. On ilmselge, et selles müras pole võimalik orienteeruda. Nõnda võib juhtuda, et mõnigi muidu hea teos jääb lugejaile märkamatuks. Seda laadi veidike vähe tähele pandud kirjandussündmuseks võiks lugeda ka lastekirjanik Heiki Vilepi uue romaani „Horlok ja ürgvärava võti“ hiljutist ilmumist. On ju iseenesest üsna tähelepanuvääriv, et tegemist on algupärase, mahuka, rohkelt illustreeritud lasteulmekaga, milles leiduv soe huumor, sõbralik sotsiaalkriitika ja autori filosoofilised printsiibid pakuvad lõõgastavat lugemiselamust ka täiskasvanud lugejale. Peale selle on Vilepi Horlok äärmiselt sobivaks vahendiks ulmeromaani, kui eraldi seisva žanri analüüsiks ja spetsiifiliste tunnuste väljaselgitamiseks.
Romaanižanri analüüsimisel on üheks olulisemaks võtmemõisteks aeg-ruum ehk füüsikute keeles kronotoop. Kirjanik loob teoses fiktsionaalse ruumi, mis kasvab ja kahaneb vastavalt autori kunstitaotluslikele kavatsustele. Romaani aeg ei kulge samas tempos reaalajaga. Üks hetk võib venida lõpmatuseni ja aastad võivad lennata silmapilguga. Lugejani jõuavad tähenduslikud hetked romaanitegelaste toimetamistest, mis leiavad aset autori poolt määratud geograafilistes punktides. Kõike ebaolulist välja jättes jõuab lugejani fiktsioon, ehk elu essents nagu omal ajal on öelnud Tuglas. Romaanižanri alla kuuluvas ulmeromaanis saavad need printsiibid teravdatud tähenduse, niiöelda oma rolli.
Realistlikus romaanis on aja ja ruumiga mängimine eelkõige meetod oluliseks peetava tegevuse edasiandmiseks. Ulmeromaanis saavad need mõõtmed täieõiguslikeks jutustuse tegelasteks. Vaadeldava raamatu peategelane, teismeline tulnukapoiss Horlok ja tema sõbrad läbivad ülipikki vahemaid mõtteväljas liikumise abil. Tuleb määrata soovitud sihtkoha koordinaadid ja mõelda ennast sinna - lihtne! Maa päritolu poiss Andre asetatakse seikluste lõppedes koduplaneedile samasse ajahetke, kust ta alguses võeti. Piltlikult öeldes lõhub kirjanik kõik vaheseinad ja kainelt aega arvestavad kellad. Loob oma maailma, kus kehtivad ainult tema reeglid. Realistliku romaani autor ei pea kunagi vajalikuks selgitada lugejale aja ja ruumi nihutamise põhjusi. Ulmekirjanik seevastu esitab selle kohta kas kõrvalseisva jutustajana või tegelaste suu läbi nn. teaduslikke seletusi, mis muidugi kalduvad absurdi. Selline maailm ongi võimalik ainult antud teose kaante vahel.
Heiki Vilepi „Horlok ja ürgvärava võti“ on oma iseloomult traditsiooniline ulmeromaan, mille tegevus toimub kaugetel planeetidel. Üleloomulikud olendid (kes nii väga ei erinegi planeet Maa elanikest) jagunevad lasteraamatule omaselt üsna selgelt headeks ja halbadeks. Lugejaile avaneb kummaline ja naljakas maailm, kus liiguvad ringi pahaendelised hiidputukad, mõtteid lugevad kaarad, londilised alkohoolikud, muti taolised maa-alused, pingviin-ahvid ja veel paljud teised veidrad ning valdavalt heatahtlikud olendid. Lisaks sellele kirjule galeriile värvavad punase peaga humarid planeedilt Maa endale abiliseks lihtsa poisi Andre. Andre fenomeniks on maa elanikele omane intuitsioon - etteaimamisvõime. Niisiis on ka maa elanikel oma ainulaadne veidrus ja tänu sellele on nad universumi täieõiguslikud, kuigi arengus maha jäänud kodanikud. Horloki ja Andre kõrval on meeldejäävamateks tegelasteks vanaisa Thron ja väike karvane Pusa. Thron on elukogenud ja missioonitundega humar, kelle noorpõlve mälestustest kumab läbi lõbusat elumehelikkust ja iginooruslikku mässumeelsust. Alkoholil ja vastassool on üsna oluline koht tema kujunemisel humarite ühiskonnas kõrget positsiooni omavaks maailmapäästjaks. Pusa ülesandeks jääb jäigastunud moraalinormide lõhkumine. Oma täielikku nulltolerantsi väljendab ta sobimatus kohas kõhutuule laskmisega.
Selline pealiskaudsel lähenemisel obstöönsena tunduv huumor omab tegelikult sügavamat filosoofilist sisu. Tuntud semiootika professor Umberto Eco tsiteerib oma raamatus „Inetuse ajalugu“ keskaegset saksa kirjameest Karl Rosenkranzi: „...Soolegaasid on igas olukorras inetu asi. Kuna need aga kinnitavad inimese vabadust kammitseva ja tema tahtest mitte sõltuva nähtuse asjaolu, mis pahatihti inimesi ebameeldivalt üllatab oma ootamatu ilmumisega vales kohas, kuid samas välkkiirelt, nagu iseenesest, minema lipsavad, on nad oma omaduselt naljaka majavaimu sarnased, kes inimese kontrollimatult ja sans gene täbarasse olukorda seavad. Sestap on koomilise kirjanduse autorid neid alati ära kasutanud groteskse ja burleskse kujutamisel...”
Vilepi teksti lahtimõtestamisel on olulisteks märksõnadeks allegooria, iroonia ja grotesk. Erinevatel planeetidel elavate olendite elu-olu kirjeldades naeruvääristab Vilep liigjoomist, võltsviisakust, reklaamiorjust ja ülepaisutatud tundeid - lühidalt öeldes kõike seda, mida me tegelikult iga päev kohtame oma koduplaneedil ringi jalutades. Kirjaniku relvaks on naer. Meisterlikult kasutab autor situatsioonikoomikat, värvikaid kirjeldusi ja tabavaid võrdlusi. Romaani keel on sujuv ja jutustamisviis lugejale lihtsalt omaks võetav. Maailmakirjanduse taustal läheneb Vilepi väljendusvorm ehk kõige enam hiljuti jäädavalt lahkunud Kurt Vonnegutile, kelle romaanid „Tapamaja korpus viis“ ja „Titaani sireenid“ on samuti eelkõige allegoorilised, inimühiskonna vastuolusid analüüsivad ja sõda kui nähtust hukka mõistvad filosoofilised jutustused ning alles seejärel ulmekirjandusse kuuluvad teosed. Sarnane on ka nende kirjameeste huumorimeel. Eelkõige sõbralik ja samas igasugust võltsmoraali tingimusteta tauniv.
Ja lõpetuseks veel: siit-sealt on Horloki lugejate poolt tõusnud nurinat, et kummalised olendid selles raamatus räägivad kahtlaselt maalähedaselt. Teisiti öeldes kasutavad nad oma kõnes kujundeid ja võrdlusi, mis on omased planeedi Maa kultuurile. Ei tohi aga unustada, et suhtlemine selles romaanis kulgeb läbi imetillukeste kõrva paigaldatud tõlkeaparaatide. Järelikult on kõrgelt arenenud humarid suutnud luua aparaadid, mis mahutavad endas täielikku informatsiooni erinevate kultuuride keelte poeetika ja väljendusvahendite kohta. Meie loeme seda raamatut inimkeeles, seega valib masin meiega suhtlemiseks automaatselt välja ainult meile omased ja turvalised epiteedid, metafoorid ja muud kõnekujundid.
Lastekirjanduse tundja Mari Niitra on öelnud: “Heiki Vilepi «Horlok ja Ürgvärava võti» täidab üht puuduvat nišši eesti lastekirjanduses, sest nii puhtakujulist laste ulmekat meil seni polegi. Ulmega on tiiba ripsutanud küll Boris Kabur kuuekümnendatel ja Henno Käo kaheksakümnendatel aastatel, aga sellega asi ka piirdub.” (Postimees, 25.08.2008). Seega võb Vilepi raamatu ilmumist vaadelda ka kirjandusajaloolise sündmusena. Tegemist on niisiis esimese täismahulise ja stiilipuhta ulmeromaaniga eesti algupärases lastekirjanduses.
Ott Kilusk
25.08.2008 00:01, Postimees
Mari Niitra
Kirev universum
Illustreerinud Albert Gulk,
kirjastanud A-Disain,
Tartu, 2008,
412 lk.
Kultuuriministeeriumi toel ilmub väikelaste raamat „Las laps loeb“
Kultuuriministeeriumi uudised 2008-10-14
Kultuuriministeeriumi, Kultuurkapitali ja Hasartmängumaksu Nõukogu toel saab iga Eestis sündiv laps spetsiaalselt koostatud raamatu, mille nimeks „Las laps loeb“. Möödunud aastal andis raamatu välja Eesti Lastekirjanduse Keskus. Sel aastal, mõeldes 2009. a. sündivatele lastele, tellis Kultuuriministeerium raamatu koostamise ja väljaandmise Sihtasutuselt Kultuurileht. Raamatu koostajaks on lastekirjanik Heiki Vilep, kunstiliselt kujundas noor kunstnik Kirke Kangro. Tegemist on väikelaste raamatuga, kuhu koondatud nii luuletusi kui jutukesi Eesti lastekirjanikelt. 1/3 tiraažist ilmub sel aastal kaskeelsena, s.t. üks osa raamatust on paralleelselt eesti ja vene keeles. Raamat on mõeldud lastele ettelugemiseks ja ka kooslugemiseks. Raamatu omanikeks saavad kõik vastsündinud laste vanemad. Raamatu tiraažiks on planeeritud 16 000 eksemplari. Raamatut jagatakse tasuta laste sünni registreerimisega seotud üritustel.
2007. aastal ilmunud kõige loetavamad lasteraamatud
Tallinna Keskraamatukogu
1. Peaaegu Tuhkatriinu1. Ketlin Priilinn "Peaaegu Tuhkatriinu"
2. Cecily Von Ziegesar "Klatšimoorid. 7, Paremini annab teha"
3. J. K. Rowling "Harry Potter ja surma vägised"
4. Andreas Schlüter "Võimumäng"
5. Tiia Toomet "Kõige paremad asjad"
6. "Kummaline kuju"
7. Henno Käo "Röövlilaev"
8. Monika Finsterbusch "Printsess Lillifee"
9. Ellen Niit "Triinu ja Taavi lood"
10. Heiki Vilep "Liisu leiutab küünlapuhuja"
2006. aastal ilmunud kõige loetavamad lasteraamatud
1. Aare Toika ja Aarne Mägi "Ruudi"
2. Sören Olsson ja Anders Jacobsson "Tüdrukutevõrgutaja Sune"
3. Kristiina Kass "Käru-Kaarel"
4. Tove Appelgreen "Vesta-Linne ja hirmus emme"
5. Hilary McKay "Saffy ingel"
6. Ann Brashares "Rändavate Pükste Õeskond"
7. Tove Appelgren "Vesta-Linne, kohe voodisse!"
8. Heiki Vilep "Kapiukse kollid jälle platsis"
9. Cecily von Ziegesar "Klatšimoorid. 6, Sinu valinud ma"
10. Philip Reeve "Surelikud masinad"
Raamatu valimise reegel on lihtne, loen ainult neid raamatuid, mis mulle endale ka meeldivad. Selle üle võib muidugi vaielda, näiteks klassikalistest asjadest pole ma lugenud lastele Naksitralle ega Heljo Männi raamatuid, kuna need lihtsalt ei meeldi mulle endale eriti -- ja kõiki maailma raamatuid ei jõua nagunii keegi läbi lugeda.
Aga mida me siis loeme? Lindgren. Muumitroll -- no ikka neid õigeid raamatuid, koomiksilehte olen ostnud küll, aga seda loevad lapsed ise. Dahl (siin on küll teatud kompromiss iseendaga, sest eestikeelne tõlge on vilets). Eestist: Pille-Riin. Tiia Toomet. Kivirähk. Leelo Tungal. Heiki Vilep.
IIBISE blogist: http://iibisepesast.blogspot.com
...vahtisin uut Vilepit: “Horlok ja Ürgvärava võti”, aga ei raatsinud hetkel osta. noh, aga ma ostan selle kindlasti, mul on suurem osa Vilepi raamatuid olemas nagunii...
Pilleriini blogist: http://www.pilleriin.ee/archives/004086.php
Uustulnukad laulukaare all
Rohkem nalja ja eneseirooniat ning vähem hala – üks laulupeo kava koostamise eesmärke.
21.08.2008 Anneli Aasmäe, Maaleht
Ligi kümme aastat tagasi, 1999. aasta palava juuli alguses seisis äsja Eesti Muusikaakadeemia lõpetanud noor helilooja Aare Kruusimäe koos tuhandete inimestega Tallinna Lauluväljakul ning nautis üldlaulupeo kontserti. Rahvast oli murdu, meeleolu ülev ning Kruusimäe pisike tütar ukerdas käpakil sealsamas murul ringi.
Järgmisel suvel kõlavad lauluväljakul noore helilooja Aare Kruusimäe palad “Maailma avastamine” ja “Õnnelaul”. Küllap saab ka tema poeg Siim selleks ajaks isa laulude sõnad selgeks.
“Kunagi võiks ka mõni minu laul siin väljakul kõlada,” usaldas mees kõrvalseisvale abikaasale oma unistuse.
Väga kättesaamatu see unistus talle ei tundunudki. Aga ta ei osanud ka aimata, et see nõnda kiiresti täitub. Ehk täpsemalt juba eeloleval suurpeol, mil sajad koorid kannavad laulukaare all ette lausa kaks Aare Kruusimäe pala – Jaan Krossi sõnadele loodud “Maailma avastamine” ning Juhan Viidingu tekstil põhinev “Õnnelaul”.
“Oma teose kõlamine suure laulukaare all, eesti keeles – see on ülim elamus, mida üks helilooja võib oodata,” sõnastab 36aastane Kruusimäe eesseisva kogemuse tähtsuse.
Tartu rahu aastapäevaks valminud “Õnnelaul” jõudis paberile juba paar aastat tagasi ning meeskoorid on seda huumorivõtmes kirjutatud laulu hiljemgi mitut puhku esitanud, kuid “Maailma avastamise” tellis Kruusimäelt järgmise laulupeo kunstiline juht Ants Soots just selle peo tarbeks. Jaan Krossi luuletuse pakkus aluseks aga Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutuse juhataja Aet Maatee.
“Minusugusel noorel mehel oli väga raske sellisele filosoofilisele tekstile muusikat kirjutada,” tunnistab Kruusimäe, kes peab tulemust üpris keeruliseks. “See on boolerolik lugu, mis algab väikeselt ja areneb siis suureks,” vihjab ta.
Karta on, et kaheksandat aastat Eesti Rahvusmeeskooris laulev Aare Kruusimäe ise 2009. aasta suurpeol oma teoste esitajate sekka ei kuulu.
“Tahaksin muidugi laulda, aga võiks siiski eemalt oma lugusid kuulata ja ehk ka pisaraid valada,” mõtiskleb Kruusimäe.
See-eest saab “Maailma avastamist” esitada tema tütar – toosama, kes kümmekond aastat tagasi isa kõrval lauluväljaku murul käputas. Väike piiga laulab Laagna gümnaasiumi kooris, kes teiste hulgas samuti peole pürib.
Lisaloost sai hümn
Lisaks Kruusimäele debüteerib XXV laulupeol heliloojate ridades Riine Pajusaar, kes on ühtlasi oma laulu “Tänav on vaikne” sõnade autor. Ehkki pianisti ja klaveriõpetajana töötav Pajusaar on kirjutanud lugematul arvul lastelaule, teab laiem avalikkus teda siiski viimasel Eesti eurolaulukonkursil teisele kohale tulnud loo “Ice-cold story” loojana.
Peale debütantidest Kruusimäe ja Pajusaare on peoks uusi lugusid tellitud ka staažikamatelt heliloojatelt – näiteks lastekoorid hakkavad laulma Erkki-Sven Tüüri “Väikest eestimaist laulu” ning puhkpilliorkestrite esituses kõlab René Eespere uudisteos. Tegu on üldse esimese looga, mille Eespere on puhkpillidele kirjutanud ning vanameister otsustas sellele pühendada terve suve.
Kaks tellimuslugu on kirjutanud Piret Ripsist ja Heiki Vilepist koosnev tandem.
“Üks kava koostamise eesmärke oli tuua sinna rohkem nalja ja eneseirooniat ning vähem halamist,” kostab Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutuse muusikatoimetaja Ave Sopp. “Sellepärast tellisimegi kaks uut teksti Heiki Vilepilt – “Isad ja pojad” ning “Mehed ja naised”, mida esitavad vastavalt poiste- ja meeskoorid ning segakoorid.”
Soppi sõnul on uute ja sealjuures publikut ning esitajaid kõnetavate laulude saamine üsna keeruline.
“Tellime lugusid eelkõige heliloojatelt, kellel on teatav kogemus ja taust,” selgitab Ave Sopp. “Tulemus peab olema huvitav ja jõukohane nii Ellerheinale kui tavalisele koolikoorile. Ning kui siis üks hea lugu sünnib, läheb see tulena rahva sekka elama.”
Sopp ei julge ennustada, milline pala võib saada tuleva suve laulupeo magusaimaks rosinaks. Sest nagu varasemad kogemused näitavad, võib peomelus tulla ette kummalisi pöördeid.
Näiteks ei osanud keegi arvata, et eelmisel noortepeol kõlanud “Puu on puude kõrgune”, millel Indrek Kalda viis ja Heiki Vilepi sõnad, suisa laulu- ja tantsupeo hümniks kujuneb. Ave Soppi kinnitusel jõudis see lugu laulikutesse sõna otseses mõttes viimasel minutil ning oli mõeldud pigem lisalooks kui põhirepertuaari hulka kuuluvaks. Et laul praegu täiesti oma elu elab ning inimesi endiselt kaasa ümisema paneb, on tegijatele tore üllatus.
Aare Kruusimäe sõnul peavad heal laulupeolool olema haarav meloodia ning arusaadav tekst.
“Laul peab esitajaid emotsionaalselt üles tõstma,” nendib Kruusimäe. “Helilooja muudkui nokitseb ja viimistleb, tahab laulu paremaks ning põnevamaks teha, unustades sealjuures kuulaja. Laul peab publikule kohe esimese korraga meelde jääma, muidu on selle looga kõik läbi.”
Tihe konkurentsisõel
Ka mõnda dirigenti ootavad järgmisel suvel ees laulupeo tuleristsed – nii astuvad laulukaare all seisvate kooride ette esimest korda Risto Joost ja Mikk Üleoja, debütandid on ka peaaegu kõik puhkpilliorkestreid juhatavad mehed.
“Kahtlemata on sellise suure rahvahulga dirigeerimine eriline ja väga vastutusrikas,” nendib 28aastane Risto Joost, kes läks ise 1986. aastal Eesti Poistekoori ning on sestsaadik osalenud kõikidel laulupidudel. Praegu tegutseb ta kammerkoori Voces Musicales kunstilise juhina ning Tallinna Muusikakeskkooli sümfooniaorkestri peadirigendina.
XXV laulupidu koosneb kahest kontserdist, millest esimesel on kavas nõudlikum repertuaar nii Eesti kui muu maailma autoritelt ning esinevad valikkoorid, kaasatud on kõik kutselised koorid ja Eesti Riiklik Sümfooniaorkester. Teisel kontserdil astuvad üles kõik peol osalevad kooriliigid ning kõlab pea ainult Eesti heliloojate looming.
Paraku on peolesoovijate arv sedavõrd suur, et kaugeltki mitte kõik laulukaare alla ei pääse. Ehkki laulupeo seminarid toimuvad juba septembri alguses ning eelproovidega alustatakse jaanuari keskel, selgub peolepääsejate lõplik nimekiri alles suve alguses.
Kõige suurem konkurents on laste- ja mudilaskooride osas – seda eeskätt seetõttu, et nendel on oma väljund noortepidude näol olemas ning järgmine neist toimub juba 2011. aastal.
Noppeid laulupeo kavast
“Tänav on vaikne” – viis ja sõnad Riine Pajusaar
“Inimene õpib” – viis Rein Rannap, sõnad Ott Arder
“Isad ja pojad” – viis Piret Rips, sõnad Heiki Vilep
“Mehed ja naised” – viis Piret Rips, sõnad Heiki Vilep
“Väike maa” – viis Urmas Lattikas, sõnad Leelo Tungal
“Ood armastusele” – viis Urmas Sisask, sõnad Anne Kahro
“Väike eestimaine laul” – viis Erkki-Sven Tüür, sõnad Leelo Tungal
“Taevateel” – viis Mart Siimer, sõnad Indrek Hirv
“Pilla palla pillerkaar” (põimik vanaema-vanaisa aegsetest lauludest) – seade Tauno Aints
Lugude jutustamine aitab leida oma juuri
Jõgeva maakonnaleht VOOREMAA, 12.08.2008
Võtikveres peeti möödunud laupäeval üheksandat korda raamatuküla pidu. Seekord oli see pühendatud laste- ja noorsookirjandusele ning ettelugemisele ja lugude jutustamisele.
Raamatuküla peole tullakse küll ka kirjastuste omahinnaga müüdavate pärast, aga rohkem ikka selleks, et kirjaniku elavat sõna kuulata. Sel aastal olid võtikverelaste külalisteks lastekirjanikud Leelo Tungal, Tiia Toomet ja Heiki Vilep, luuletaja ja tõlkija Maarja Kangro, kirjanik Jaan Kaplinski, noorsookirjanik Ruth Vassel ning pärimuse uurija, aga samuti end juba kirjanikuna tõestanud Reeli Reinaus.
Leelo Tungalt küsitledes keskendus Võtikvere raamatuküla eestvedaja, ajakirjanik ja kirjanik Imbi Paju tema tänavu kevadel ilmunud raamatule “Seltsimees laps”, mis kõneleb autori lapsepõlve varjutanud sündmusest: kooliõpetajast ema arreteerimisest NKVD poolt. Kuigi sündmus on traagiline, ei puudu raamatus sugugi huumor.
“Siiamaani pole mulle küll keegi pahaks pannud, et ma sellesse tõsisesse loosse ka naljakad asjad sisse olen pannud,” ütles Leelo Tungal. “See lugu on antud läbi lapse silmade ning lapsed oskavadki minu meelest kõiges ka naljakat näha. Pealegi ei saanud meie suguvõsa ühestki Siberis käinust — aga neid oli päris palju — kibestunud inimest ega paadunud natsionalisti. Küsisin kunagi suuremana ema käest, kuidas ta ligemale viis vangilaagri-aastat üldse üle elas. Ta vastas, et see aeg tundus talle rohkem nagu unenägu, et ta ei lasknud seda kurja, mis tema ümber oli, lihtsalt endale sisse.”
Selliseid lugusid, nagu “Seltsimees lapses”, tuleb Leelo Tungla meelest jutustada nii selleks, et suur inimene oskaks märgata last enda kõrval, kui ka selleks, et aru saada, kui suur õnn on omada oma riiki.
Kui Leelo Tungla ema tuli vangilaagrist tagasi, siis Jaan Kaplinski pole oma isaga teadlikult kohtunudki: ta oli vaid pooleaastane, kui isa ära viidi ja tagasi ta enam ei tulnudki. Oma raamatus “Isale” püüabki ta teiste mälestuste põhjal taastada oma isa elulugu. Autobiograafilist ainest on ta kasutanud ka raamatute “Seesama jõgi” ja “Kust tuli öö” kirjutamisel.
Ei tohi kaotsi minna
“Ma ei anna endale kunagi andeks seda, et ma emalt ja vanaisalt kuuldud jutustusi rohkem kirja ei pannud,” ütles Jaan Kaplinski. “Ema oli ju õppinud Saksamaal ja elanud Prantsusmaal ning suhelnud tihedalt paljude loomeinimestega, nagu näiteks August Gailit ja Henrik Visnapuu. Vanaisa oli aga maapoiss, kes alles kümneaastaselt esimesed püksid jalga sai, ent kellest enne sõda tuntud raamatukaupmees sai. Lõpetas ta aga taas ühiskorteris ja peaaegu niisama vaesena kui poisikesepõlves. Ilukirjandus on tore asi küll, aga elust endast võetud lood, mida välja mõelda pole võimalik, ei tohiks samuti kaotsi minna. Meie elus on niigi liiga palju sellist, mis paratamatult kaotsi läheb.”
Rõhutamaks ettelugemise ja jutustamise rolli, palus Imbi Paju kõigil kirjanikel seekord midagi ka ette lugeda. Leelo Tungal luges katkendi “Seltsimees lapsest”, tema tütar Maarja Kangro mõned luuletused kogust “Tule mu koopasse, mateeria”, Jaan Kaplinski oma haikusid jne. Need olid mõnusad hetked. Et vististi kõigi külas olnud kirjainimeste raamatud olid ühe või teise kirjastuse letil ka saadaval, siis kasutati loomulikult võimalust võtta värskelt soetatud (aga mõnikord ka kodunt kaasa võetud) raamatusse autori autogramm.
“Ma saadan selle raamatu oma Rootsis elavale lapselapsele, et ta oma eesti juuri ära ei unustaks,” ütles üks nooruslik vanaema Leelo Tunglalt tema lasteraamatusse “Hernetont Ernestiine” autogrammi küsides. Niisugune, kirjanikult endalt pühenduse sisse saanud raamat loetakse kindlasti läbi.
Heiki Vilep veetis suure osa ajast koguni müügileti taga, nii et tema raamatuid võis osta suisa tema enda käest ja siis kohe ka autogrammi küsida.
“Siinne pidu on hulga südamlikum kui mõni viimase peal välja peetud ning lihvitud üritus, kus asjad nagu nööri mööda kulgevad,” kiitis Heiki Vilep. “Imbi Paju oli kirjanikke küsitledes väga põhjalik ja asjatundlik ning kirjanikudki on siinses vabas õhkkonnas teistsugused kui Tallinnas või Tartus kohates.”
Eriti sai Heiki Vilepilt kiita Sadala-Koimula poistebänd, kes esitas väga vaimukate tekstidega laule, ja Leelo Tungla luuletust “Sajajalgse sekeldused” toredasti interpreteerinud Torma Põhikooli draamaring OFF eesotsas juhendaja Ülle Säälikuga. Lisaks neile esinesid raamatuküla peol Katrin Raidma juhendatavad Torma noored line-tantsijad ning Tabivere harrastusteater, kes kandis ette Hugo Raudsepa 125. sünniaastapäevaks valminud lavastuse “Roosade prillidega Ameerika Kristus ja vedelvorstist viimne eurooplane Mikumärdil”, mille on kokku pannud Raivo Adlas.
Seekord parim
“Tõdeme külarahvaga raamatuküla peo otsi kokku võttes igal aastal, et just seekordne pidu oli kõige toredam. Täpselt samale järeldusele jõudsime ka seekord,” ütles Imbi Paju. “Rahvast oli palju ja lastelgi oli palju tegemist: nad said nägusid maalida, ühiselt mängida või külamajja rajatud lugemispesas aega veeta. Ka eeskavas oli kohalikel noortel suur roll.
Mina olen rahul veel sellega, et lugude kaudu oma juurte otsimise teema, mille me seekord ette võtsime, ka sisuka käsitluse leidis. Näiteks tekkis kuulajal vanema põlvkonna kirjanike traumaatiliste lapsepõlvekogemuste ja noorema põlvkonna kirjainimeste hoopis teistsuguste lapsepõlveprobleemide võrdlemise võimalus. Rahule jäid ka raamatumüüjad, kes oma kaubast päris hästi lahti said.”
Raamatupeo alguses andis maavanem Aivar Kokk Imbi Pajule Võtikvere raamatukülas tehtud töö eest üle Jõgevamaa Hõberisti, mis vabariigi aastapäeva paiku olude sunnil kätte andmata jäi.
“See autasu on küll terve küla rahva välja teenitud,” kinnitas Imbi Paju.
Tal endal ilmus möödunudaastase raamatuküla peo ajaks Stalini-aegsetest repressioonidest kõnelev raamat “Tõrjutud mälestused”. Nii raamat kui samanimeline film on tinginud paljud tema viimase aja reisid. Sel sügisel on ta kutsutud näiteks esinema mäluseminaridele Kopenhagenisse ja Berliini ning Eesti Vabariigi 90. sünnipäeva üritustele Iirimaale.
“Minu jaoks on võõrastav kuulata, kui kurdetakse, et meie ajalugu ja meie poolt üle elatud valud ei huvita kedagi,” ütles Imbi Paju. “Minu kogemus on sootuks vastupidine.”
Kui senini on Võtikvere olnud ainuke raamatuküla Eestimaal, siis kuulu järgi on selline küla loomisel ka Põlvamaale Kanepisse. Pühapäeval, 24. augustil peaks seal esimene raamatuüritus toimuma.
RIINA MÄGI
Laupäeval, 9. augustil on kõik raamatusõbrad jälle oodatud Võtikvere raamatuküla päevale, mis on pühendatud laste- ja noortekirjandusele ning Eesti Vabariigi 90. sünnipäevale.
Külla tulevad lastekirjanik Leelo Tungal koos luuletajast tütre Maarja Kangroga, lastekirjanik Tiia Toomet koos kirjanikust abikaasa Jaan Kaplinskiga, lastekirjanik ja pillimees Heiki Vilep ning noorsoo- ja lastekirjanik Ruth Vassel. Nagu ikka, pakuvad kirjastused raamatuküla peole tulnutele raamatuid veidi odavama hinnaga, kui need poes müügil on.
Hea raamat ja jutustus õpetavad inimest juba lapseeast alates mõistma elu ja iseennast. Mäletan hästi oma lapsepõlve ja vanaonu, Palamuse kandi tuntud kodu-uurija Johannes Paju külaskäike, mis olid värvikad ainuüksi selle poolest, et tal oli nii palju jutustada Oskar Lutsust ja “Kevade” filmi tegemisest, milles ka tema nõuandjana osales. Tihti oli tal kaasas Raja Teele prototüübilt Adeele Pärtelpojalt Austraaliast saadud kirju. Olen täiesti kindel, et nende jutustuste ja sündmuste mõjul hakkasin ma ise hiljem kirjutama ja filme tegema.
Jutustamine on tähtis
Nii ei ela suured jutustused mitte ainult raamatulehekülgedel ega ajalehtedes. Otse elust võetud ning vanemate inimeste poolt lastele jutustatud lood on samuti tähtsad ja lapsed armastavad neid väga. Psühholoogid on tõdenud, et neil lastel, kellele on jutustatud nende suguvõsast toredaid, aga ka kurbi lugusid, kujuneb kõrgem enesehinnang ja nad tajuvad end täiskasvanute poolt väärtustatuna. Selline sisemine enesekindlus on aidanud neid hiljem ka mures ja õnnetuses paremini hakkama saada.
Meie jutustamise traditsioon ja rituaalid räägivad sellest, kes me kultuurrahvana oleme, millised on meie väärtushinnangud, millise mõtte või jutustusega me reageerime mingitele nähtusele ning kuidas me räägime oma maast, kaasinimestest, lähedastest ja oma elust.
Jutustustes, muinasjuttudes, ilukirjanduses, teatmeteostes on meie kultuuriline jõud. Kreutzwaldi “Eesti rahva ennemuistsed lood” on hea näide põlvkondi ühendavatest jutustustest, mis on kujundanud meid juba lapsest saati. Kreutzwaldi lugudes pannakse rõhku tarkusele, õpihimule, töökusele, aususele, nõrgema aitamisele, ent samas ka kavalusele ja patriotismile — juhul, kui suur ja kuri vaenlane ähvardab.
Tugevaid emotsioone sisaldavad muinasjutud ja lood võivad olla lapsele ka teraapilise mõjuga, sest nende abil on võimalik käsitleda tundeid, mida me kõik oma elu jooksul kogeme: armastust, armukadedust, viha, hüljatust jne. Sellepärast ongi tähtis, et me ei loeks ainult lapsele ette, vaid loeksime koos lapsega, st arutaks temaga jutustuses esile kerkivaid küsimusi. Lapsega koos lugemise teemast tuleb raamatuküla peol juttu ka lastekirjanikega.
Valmistub kogu küla
Võtikvere raamatupeo traditsioon on kujundanud küla väikest kogukonda ja inimestevahelisi suhteid sõbralikeks. Pidu valmistab ette kogu külarahvas talgute korras ja südamega. Raamatupeole annab seekord toredust juurde Torma Põhikooli draamaring OFF, kes esitab kirjanik Leelo Tungla luuletuse “Sajajalgse sekeldused” ainetel tehtud väikese etenduse. Katrin Raidma ja Kristel Noormägi viivad lastega läbi põnevaid mänge ja külamajas on lastele avatud Võtikvere laste lugemispesa, kus lapsed saavad joonistada ja raamatuid vaadata.
Draamaringi OFF juhendaja Ülle Säälik võlub lapsed näomaalingute kaudu muinasjutumaailma. Kirjandusele pakub vaheldust Vaiatu noortebänd ja Torma noored line-tantsijad. Täiskasvanutele pakub külakosti Tabivere harrastusteater Raivo Adlase lavastusega “Roosade prillidega Ameerika Kristus ja vedelvorstist viimne eurooplane Mikumärdil”, mis on pühendatud Hugo Raudsepa 125. sünniaastapäevale. Töötab puhvet ja kogu pidu on külastajatele tasuta.
IMBI PAJU,
ajakirjanik-kirjanik, võtikverelane
Intervjuu ajakirjale “Pere ja kodu”
Andmed:
Kellele sündis: Heiki Vilep (48), lastekirjanik; Auli Vilep (36), kodune
Kes sündis: Villiam Vilep
Millal sündis: 29. jaanuar
Vanemad õed-vennad: Kertu (1980), Mihkel (1988), Ats-Vidrik (1992), Elise (2000) ja Madli (2003).
Küsimused:
Kirjeldage hetke, mil last esimest korda nägite?
Heiki vastus: Olin sünnituse juures Aulile toeks ja nägin Villiami esimest rabelemist ja appihüüdeid selle maailmaga kohtudes. Oleks tahtnud kaasa karjuda.
Auli vastus: Poiss anti kohe kaissu. Oli teine selline krimpsus – nagu vastsündinud ikka.
Mille poolest erines see sünnitus eelmistest?
Heiki: Kiiremini läks. Harjutamise asi vist.
Auli: Ämmaemand oli kohe väga tasemel ja Heikiga kahekesi hoidsid nad lõpuni mu vaimset toonust üleval.
Kuidas on uue lapse sünd mõjutanud teie omavahelisi suhteid?
Heiki: Suhted on meil kogu kooselu jooksul head olnud, ega siin midagi suurt muuta ei anna. Üks õnn jälle majas juures, seda küll.
Auli: Kui, siis ainult paremuse poole. Heiki salaunistus oli ju veel üks poeg – seega täitus taas üks unistus. Mis saaks suhetele paremini mõjuda?
Kas teete ema ja isana midagi teistmoodi kui vanemate laste ajal?
Heiki: Eks nende kõige vanemate kasvamise ajal sai ju ise noor oldud ja rohkem eneseotsingutele rõhku pandud. Nüüd on ennast leitud ja pühendun lastele rohkem.
Auli: Kogemused on ka juba pikapeale kogunenud. Õpime ju vigadest. Poisiga on minu meelest lihtsalt tulevikus pisut rohkem rabelemist.
Kuidas vanemad lapsed beebi tulekule reageerisid?
Heiki: Neid oli juba kodus niigi kolm, ega see neljas nüüd niiväga suur pauk ka olnud. Sai nagu ette ka valmistatud ja räägitud. Viieaastane Madli suhtus Villiamisse esiotsa nagu nukusse – kippus väntsutama. Nüüdseks on tillukene kõigi poolt omaks ja hoole alla võetud.
Auli: Armukadeduse tekkimise oleme suutnud vist enamalt jaolt ära hoida. Ei tohi lihtsalt suuremaid tähelepanuta jätta ja kõik laabub.
Milline näeb praegu välja teie pere argipäev ja milline on tööjaotus?
Heiki: Esimestel kuudel, kui Villiami uneaeg veel segane oli, käisime mõlemad UFO-nägudega ringi. Otse loomulikult oli ka väikseid ütlemisi, et kes täna öösel üleval on ja mis kellast mis kellani. Praeguseks on rütm paika hakanud minema. Jõuan ka muud tööd teha ja isegi kirjutada.
Auli: Olen emapalgaga kodus ja seetõttu saan täiega lapsele pühenduda. Alguses oli loomulikult raske – unetus oli kohutav ja ülejäänud kolm ju ka tahtsid hoolitsust ja tähelepanu. Nüüd on juba lihtsam. Päris täpset tööjaotust ei olegi veel välja kujunenud, igaüks teeb midagi vastavalt olukorrale.
Kuidas laps nime sai?
Heiki: Käisime Peeter Volkonskil külas. Viskasin nalja, et ütle üks ilus poisslapse nimi, saad viis õuna. Peeter arvas, et eesnimi võiks perekonnanimega haakuda ja samas kenasti kõlada, nagu Sal Saller. Sealt tuligi siis Vil Vilep ja lõpuks Villiam Vilep.
Auli: Villiam sellepärast, et “W”-ga oleks liiga võõrapärane ja vene keeles hakatakse kirjutatama William “U”-ga. Sellest võib igasugu segadust tulla.
Mis teemal vahetasite beebiga viimati mõtteid?
Heiki: Ta püüdis mulle selgeks teha, et mul on liiga suur kõht. Mina jälle rõhutasin, et üle issi kõhu ronimiseks peab rohkem putru sööma. Need on meil sellised olmevestlused, kus mina tavaliselt peale jään. Küll aga kaldub ta õhtuti filosofeerima. Tema arust on ilm täitsa hukas, kuna lapsed loevad üha vähem raamatuid ja transport sõidab ikka veel naftapõhise kütuse peal. Tema ise loeb raamatuid täitsa vabalt, olgugi et ta läbiloetu kohe katki rebib. Ikkagi loeb. Ja maailma paremaks muutmine on tal käkitegu – ta ise ongi parem maailm.
Auli: Meil on rohkem olmeteemad ja sport käsil. Hiljuti ületas ta mähkmete vahetamisel oma isikliku rekordi emme täispissimises.
Kas beebiga nalja ka saab?
Heiki: Otse loomulikult. Ta ju puhtast rõõmust ja kakast koosnebki. Kui ikka see pamp sulle täiega näkku lustib, ei saa sa kindlasti tõsiseks jääda. Ja muidugi tema ukerdamised ja riidlemised, kui millestki üle või midagi kätte ei saa… Täielik lustipump, ütleksin.
Auli: Meie beebi on ikka üks korralik naerupall. Eriti muidugi siis, kui sülle ja opa-opa saab. Tema rõõmu-kõõksumine kaalub kokkuvõttes ikkagi üles nii väsimuse kui unetuse.
Toredaid kohtumisi Savernas
Aprillikuus toimus kaks kohtumist kirjanikega Saverna raamatukogu eestvõtmisel.
2. aprillil tähistatakse rahvusvahelist lastekirjandusepäeva. Ka Saverna raamatukogu on püüdnud seda päeva teha lastele meeldejäävaks. Seekord oli meie külaliseks vabakutseline lastekirjanik Heiki Vilep Tartust. Kuna Heiki Vilep on kirjanik, kes kirjutanud seni koolieelikutele ja nooremale koolieale,siis palusime kohtumisele ka Valgjärve kooli algklasside õpilased.
Kohtumine möödus põhiliselt külalise ja laste vahelises suhtluses,mis oli omamoodi tore ja huvitav lähenemine . Külalisele oli hulgaliselt küsimusi erinevatest valdkondadest – millal kirjanik kirjutab; kust tulevad mõtted, kas oma pere lapsed annavad ka ideid kirjutamiseks, palju lapsi kirjanikul on ja nii edasi. Vahelduseks lugesid 1.klassi õpilased ka katkendeid külalise raamatutest. Lapsed pidasid kohtumist kordaläinuks, sest kui palju ikka on võimalust kohtuda silmast-silma ehtsa kirjanikuga
ja temaga vestelda. Lastele oli vaatamiseks välja pandud ka valik Heiki Vilepi raamatutest. Kohtumise lõppedes tänati külalist lillede ja raamatuga Põlvamaast.
Saverna Rahvaraamatukogu juhataja Tiina Hoop
MIDA MEHED KARDAVAD
Tekst ja fotod: Siim Holvandus, MEIE PERE 2008
Kirjanik Heiki Vilepilt (48) on ilmunud ligi 20 lasteraamatut, neist viimane, mahukas laste ulmeromaan „Horlok ja Ürgvärava võti” jõudis kaupluselettidele alles maikuu lõpus. Peale lastele kirjutamise meeldib Heikile veel mängida trumme, umbes korra aastas võtab ta sülle ka lõõtsa, aga vaid siis, kui kedagi läheduses ei juhtu olema.
Heiki Vilepil on hästi meeles lapsepõlves läbielatu. Veel enne esimesse klassi minekut jäi ta Aruküla koobastes ühes kitsas käigus lõksu – alles pärast pikki pingutusi õnnestus poisil end välja vingerdada.
„Väiksena kartsin pimedust ja üksindust,” avaldab Heiki. „Voodi pidi mul alati tihedalt vastu seina olema, et mingit pragu ei jääks. Voodialuseid kolle kartsin ma ka, kuid mitte eriti, üksindus oli hirmsam. Mäletan, et kord Võsul läksin öösel ema otsima ega jätnud enne järele, kui ta üles leidsin. Ehkki praegugi tekib pimedas vahel mingi imelik tunne, ei saa seda päris hirmuks nimetada. Pigem kardan teadmatust, mis ees ootab. Pikk pime koridor on üpris kõhe, aga siis käib peas nagu mingi plõks, lülitad end ümber ja kõik on jälle korras.”
Pärast mõningast järelemõtlemist teatab Vilep, et tema suurim hirm tänapäeval on seotud rumaluse, lollusega. „Üks aktiivne loll jõuab rohkem kurja teha kui kümme tulekahju. Selge on seegi: kui inimene on loll, siis on ta seda kauaks. Inimkonna suurimad hädad ongi minu arust seatud lollide jobudega.”
Enne minekule pöördumist teatab Heiki, et kardab ka Vene kroonu kordusõppustele kutsumist: „Vahel näen öösel unes, et olen jälle seal, siis on jube meeldiv ärgata ja näha, et olen kodus.”
Lastekirjanik Heiki Vilep Puiatu raamatukogus
Kolmapäeval, 28. mail külastas Puiatu lugejaid eesti tuntud ja armastatud lastekirjanik Heiki Vilep.
Kohtumine algas autori luuletusega „Kevadrõõm“, mille esitas Kristjan Arro.
Kirjanikul olid kaasas raamatud oma varasemast loomingust. Ta tutvustas neid ja luges ette luuletusi ning vastas siiralt ja arusaadavalt paljudele küsimustele, mida lapsed varmalt esitasid. Tema raamatutes on seiklust, südamlikku huumorit, kodu- ja perekesksust ning õpetlikkust.
„Olen püüdnud tõsistele asjadele läheneda naljaga pooleks, see on alati paremaid
tulemusi andnud, kui sõnade peale lugemine“, rääkis autor. „Tegelikult on kõik lood ja luuletused võetud elust enesest, tuleb need vaid kirja panna.“
Heiki Vilepil oli kaasas äsja trükist ilmunud raamat „Horlok ja Ürgvärava võti“, mis on tema lastekirjanduse bibliograafias esimene pikemat sorti ulmejutt.
„Raamatu kirjutamine sai alguse juba 1972. aastal, kui 12-aastase poisina kirjutasin koolitundides täis kolm kaustikutäit ulmejutte. Juba siis olid Horloki-raamatu piirjooned laias laastus paigas,” meenutab autor. Aastal 2005 võttis ta pappkastist välja ainsa säilinud kaustiku ja luges läbi. Koolipõlves kirjutatu meenus täielikult ning unistus kirjutada ulmeraamat sai nüüd, 33 aastat hiljem teoks.
Kohtumine kirjanikuga võib tekitada noortes huvi lugemise ja miks mitte ka kirjutamise vastu. Paljud Heiki Vilepi luuletused on viisistatud, tuntumad nendest on „Ilmapuu lävel“, „Tahaksin olla“ ja „Puu on puude kõrgune“, mis kõlasid 2007. aasta X Koolinoorte Laulu- ja Tantsupeo repertuaaris.
Küllike Köstner
Puiatu raamatukogu
Kirjanik usub laste raamatuhuvi jätku
09.06.2008 00:01
Raimu Hanson, Tartu Postimees
Kirjanik Heiki Vilep (48) räägib intervjuus oma 16. lasteraamatust, mis on mahukas ulmejutt, uskumisest ufodesse ning võimalusest, et lapsed hakkavad raamatuid kõrvale jättes lugemist õppima arvutiekraanilt.
Kui palju on põhilises osas muutunud ulmejutt Horlokist, mida te hakkasite kaustikutesse kirjutama 12-aastasena salaja koolitunnis aastal 1972, nagu on lugeda kuu tagasi ilmunud noorteulmeka «Horlok ja Ürgvärava võti» sissejuhatuses?
Juurde on tulnud arvutiteema ja veel üht-teist, aga täiesti uut on lisandunud vähe. Algul oli planeete kaks korda rohkem ja ainult üks Ürgvärava võtmekivi. Raamatus on nii kive kui ka nende otsimiseks külastatud planeete viis.
«Horloki» kirjutamise võtsite ette neli aastat tagasi. Teie luule- ja jutukogusid lastele ilmub enamasti aastas kaks. Miks ulmeraamat nii kaua aega võttis?
Ma ei olnud varem nii paksu raamatut välja andnud. Asusin mitu korda asja kallale, aga vahepeal tuli mõte mõni muu asi valmis teha.
Tegin ka muudatusi, mida sain asjatundjatelt, kui andsin neile «Horlokit» enne trükikotta saatmist näha. Lapsed lugesid seda samuti: mu oma poeg ja kasupoeg ja 11-aastane fänn Gabriel Kaine, kes on kõik mu raamatud enne ilmumist läbi lugenud.
Kui suur ulmeraamatute lugeja te ise olete?
Kooli ajal lugesin läbi kõik, mis kätte sattus, praegu aga harva. Piinlik küll, aga näiteks Indrek Hargla raamatuid ma ei ole lugenud. Netist olen tema lugusid küll siit ja sealt sirvinud – on huvitavad küll –, aga raamatupoodi ei ole otsima läinud.
«Horlokist» võib järeldada, et ufod on sagedasti Maal käinud ja jälgi maha jätnud. Kas te usute, et ufod on olemas?
Õudselt tahaksin uskuda, aga ei saa. Ma olen suhteliselt normaalse reaalsustajuga inimene, kui ikka näinud ei ole, siis ei usu.
Maailmaruumis on humar Horloki kaaslaseks Maalt pärit poiss Andre, kes ütleb, et tema isa istub «päevad läbi arvuti taga ja teeb internetilehekülgi». Seda teete ju vist endiselt teiegi?
Jah. Kui koolis Horlokist kirjutasin, siis seda lõiku muidugi ei olnud.
Millised teie tehtud veebilehtedest on viimase aja parimad?
Mitte ükski. Ma ei pea ennast sel alal profiks ja lähenen asjale loominguliselt. Iga loominguga on aga ju nii, et lõpuni ei saa kunagi rahul olla.
Minu viimased suuremad tööd on Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakonna veebileht ja Eesti Kirjanduse Seltsi koduleht, samuti ka Peeter Volkonski ja Jõgeva linnaraamatukogu koduleht.
Kui palju te arvestate võimalusega, et praegu kasvav põlvkond õpib lugema arvutiekraanilt?
Ma ei usu miskipärast arvutiekraanilt lugemise levimisse. Kiire info ülesleidmine – see jääb küll interneti ülesandeks, küll aga mitte ilukirjanduse lugemine.
Kui mingi nipiga teha lapsele juba maast madalast raamatute kättesaamine ülikeerukaks ning juhtida ikka ja jälle arvutisse lugema, siis võib-olla küll.
Ma siiski loodan, et selliseks terroriks pole tulevikuühiskond võimeline. Pealegi on arvutist lugemine väsitav. Nii silmadele kui ka seljale.
Kui aga tendents läheb sinnakanti, et kõige pikem jutt on kolm lehekülge pikk, siis mine tea.
Uus raamat
Heiki Vilep «Horlok ja Ürgvärava võti»
Illustreerinud
Albert Gulk
Kirjastanud
A-Disain, Tartu, 2008, 412 lk
Poelettidele jõudis Heiki Vilepi uus lasteulmekas „Horlok ja Ürgvärava võti“
Postimees, 27.05.2008 14:16
Heiki Vilepi uus lasteraamat on „lasteulmekas“. Raamatu kujundas Margus Nõmm ning illustreeris Albert Gulk. Lugemist jätkub 412 leheküljeks. Raamatu ilmumisele aitasid oma näpunäidete, paranduste ja kriitikaga kaasa lastekirjanduse eksperdid Jaanika Palm, Krista Ojasaar ning Eike Metspalu, paljud lapsed „kontrollgrupist“ ja sõbrad-tuttavad-kolleegid.
„Kuna ulme on juba kord selline žanr, mis tõmbab nii suuri kui väikseid lugejaid, siis ei jää „Horlok ja Ürgvärava võti“ arvatavasti ainult laste pärusmaaks, vaid sobib ka emale-isale meelelahutuseks nagu paljud “lastekad” üldse,“ rääkis Heiki Vilep. „Äratuntavalt on aasitud nii mõnegi täiskasvanute veidruse kallal ja vaatamata paarile-kolmele traagilisele stseenile, on raamat kokkuvõttes stressimaandavalt humoorikas ja positiivne.”
Teos jutustab tulnukapoiss Horlokist planeedilt Opruk ning Andrest planeedilt Maa. Poisid lähevad otsima viiest digi-kristallist koosnevat Ürgvärava võtit, mis aitab avada värava teise dimensiooni. Võti tuleb kindlasti leida, sest teispoolsusest tulnud kuri putukrahvas rüüstab meie Galaktika asustatud planeete. Putukrahvas on vaja meelitada teise dimensiooni, mille värava avab ainult üks ja ainus võti.
„Raamatu kirjutamine sai tegelikult alguse juba 1972. aastal, kui 12-aastase poisina kirjutasin koolitunnis täis kolm kaustikutäit ulmejutte. Juba siis olid Horloki-raamatu piirjooned laias laastus paigas,” meenutab autor.
Aastal 2005 võttis Vilep pappkastist välja ainsa säilinud kaustiku ja luges läbi. Koolipõlves kirjutatu meenus täielikult ning unistus kirjutada ulmeraamat sai nüüd, 33 aastat hiljem, teoks.
Heiki Vilep (sündis 27. märtsil 1960 Tartus) on eesti lastekirjanik ja luuletaja. „Horlok ja Ürgvärava võti“ on tema lastekirjanduse bibliograafias esimene pikemat sorti ulmejutt. Aastal 2008 on Vilepil ilmunud lisaks Horloki seiklustele veel jutukogu „Kurjajuurikas, Kitupunn ja Pugeja“.
Kohtumine Heiki Vilepiga
Tabivere Lastekaitse Ühing kutsus teisipäeval, 15. aprillil lapsi lastekirjanik Heiki Vilepiga kohtuma.
Tabivere rahvamaja saalis käis teisipäeval palju lapsi. Hommikul olid kohal lasteaialapsed, hiljem 1.-3. klassi, 4.-5. klassi ja lõpuks 6.-8. klassi õpilased. Nende kõigiga ajas vahvasti juttu praeguse aja üks armastatumaid eesti lastekirjanikke Heiki Vilep. Tal olid kaasas oma raamatud ja ka veel ilmumata raamatute käsikirjad. Ta luges ette oma luuletusi, muinas- ja udujutte, mis olid autori sõnul võetud elust endast, kuid milles oli ka natuke nalja ja tükike õpetlikkust. Heiki Vilepi sõnul on kõik lood ja luuletused ju tegelikult kuskil valmis ja olemas, tuleb vaid käsi sirutada, need kätte saada ja kirja panna. Lapsed olid varmad ka küsimusi esitama ning kirjanikuhärra vastas igati siiralt ja lastele arusaadavalt. Lõpuks tehti koos pilti ja söödi kommi.
Üritus oli meeldiv ning kasulik kõigile. Loodetavasti kasvas sellest laste lugemis- ning kirjutamishuvi. Suur tänu korraldajatele!
KATRIN ROODLA,
Tabivere Gümnaasiumi emakeeleõpetaja
Algklasside õpilased kohtusid Kanepi raamatukogu eestvõttel lastekirjanik Heiki Vilepiga.
KANEPI TEATAJA aprill 2008
Tema rõõmsameelsed ja mõtlema panevad luuletused meeldivad lastele. Oma lemmikluuletustest esitasid lapsed väikese luulekava. Õpilastel oli kirjanikule hulgaliselt küsimusi luuletuste saamisloo kohta. Lapsed kuulsid ka selliseid luuletusi, mis ei olegi veel trükis ilmunud ja said kirjanikult raamatutesse autogramme.
Aitäh Heli Adamsonile Kanepi raamatukogust, kes on kirjanikke külla kutsunud.
Tartu lasteaedade luulevõistlus
14. märtsil tähistasid Tartu lasteaiad luulevõistlusega emakeelepäeva. Tartu lasteaias Rukkilill toimunud võistlusel osales igast lasteaiast üks laps koos õpetaja või lapsevanemaga. Þürii esimees oli lastekirjanik Heiki Vilep, kes jagas enne võistlust lastele soovitusi, kuidas luuletust esitada. Kirjanik mainis, et luuletuse esitamisel on väga tähtis õige tempo ning selge ja kõlav hääl.
Lapsed olid hästi ette valmistatud: luuletused olid leidlikult valitud ning mudilased esitasid neid ilmekalt ja kõlavalt. Võistluse tase oli kõrge. Kõige nooremate, 3-aastaste kategoorias pälvis võidu Sandra Pärn Rukkilille lasteaiast. 4–5-aastaste seas sai esikoha Helena-Maarja Tarro lasteaiast Tõruke, kes esitas Ilmar Trulli luuletuse „Turist ja traktorist”. 6–7-aastastest võitis Rasmus Luha lasteaiast Helika A. Reinvaldi luuletusega „Kodukeel”.
Lisaks jagati eripreemiaid kõige tõsisema, naljakama, pikema jne luuletuse esitajale.
Võitjad said auhinnaks Heiki Vilepi raamatu, kuhu kirjanik andis ka autogrammi. Kõik tublid võistlejad said tänukirja ja suud magusaks.
Korraldajana tänab lasteaed Rukkilill lapsi, õpetajaid ja lapsevanemaid ürituse õnnestumise eest.
Anu Turu, Tartu lasteaia Rukkilill juhataja asetäitja õppe- ja kasvatustöö alal
Külas lastekirjanik Heiki Vilep
13.03.2008
Kolmapäeval, 12.märtsil, oli Viimsi algkoolil külas lastekirjanik Heiki Vilep.
Lastekirjanik tutvustas oma loomingut nii lugedes luuletusi kui ka jutustades lugusid. Kirjanik suhtles aktiivselt publikuga saalis.
„See on sümpaatselt kodu ja perekeskne, humoristlik, lapsega suhtlev luule, mida
Heiki Vilep lugejale pakub. Klassikaline, aga ometi kaasaegne, südamlik ja soojendav.” on kirjandusteadlane Reet Krusten öelnud ja kohtumine oli öeldu kinnituseks.
Aitäh KÕIGILE, kes osalesid ja aitasid ürituse ettevalmistamisel!
IX Nukitsa konkursi tulemused: kirjanike edetabel
(2006-2007 ilmunud raamatud)
Hääletas 6654 last
1. Kivirähk, Andrus. Leiutajateküla Lotte. Tallinn: Eesti Joonisfilm, 2006 – 1242 häält
2. Toikka, Aare; Mägi, Aarne. Ruudi. Tallinn: Varrak, 2006 – 445 häält
3. Kass, Kristiina. Samueli võlupadi. Tänapäev, 2006 – 295 häält
4. Lennuk, Urmas. Sööärasöö. Tallinn: Varrak, 2007 – 247 häält
5. Vallik, Aidi. Mis sinuga juhtus, Ann? Tallinn: Tänapäev, 2007 – 242 häält
6. Vilep, Heiki. Kapiukse kollid jälle platsis. Tartu: Vilep & Vallik, 2006 – 173 häält
7. Vallik, Aidi. Narkohollo ehk Florose vabastamine. Haapsalu: Lugu-Loo, 2006 – 148 häält
8. Vilep, Heiki. Liisu. (Liisu; Liisu liivaaugus; Liisu leiutab küünlapuhuja). Tartu: Vilep & Vallik, 2005-2007. – 146 häält
9. Kass, Kristiina. Käru-Kaarel. Tallinn: Tiritamm, 2006 – 126 häält
10. Priilinn, Ketlin. Peaaegu Tuhkatriinu. Habaja: Kentaur, 2007 – 118 häält
11. Kumberg, Krista. Autopõnn Anto lemmiktoit. Tallinn: Koolibri, 2007 – 115 häält
12. Reimus, Katrin. Mardi päris oma auto. Tallinn: Kirjastuskeskus, 2007 – 103 häält
13. Kangro, Maarja. Puuviljadraakon. Tallinn: Koolibri, 2006 – 101 häält
14. Raud, Piret. Sanna ja salakütid. Tallinn: Tänapäev, 2005 – 97 häält
15. Vilep, Heiki. Katus sõidab. Tartu: Vilep & Vallik, 2007– 96 häält
16. Vallik, Aidi. Unekoer. Tallinn: Lugu-Loo, 2006 – 94 häält
17. Vaiksoo, Jaanus. Onu Heino eksis ära. Tallinn: Koolibri, 2007 – 92 häält
18. Vilep, Heiki. Roosa printsess. Tartu: Vilep & Vallik, 2006 – 84 häält
Lastekirjanduse keskus kingib vastsündinuile tasuta raamatu
VÕRUMAA TEATAJA Laupäev, 5. jaanuar 2008
Eesti lastekirjanduse keskus kingib koostöös kirjastusega Tänapäev kõigile tänavu Eestis sündivatele lastele parimaid lastejutte koondava raamatu „Minu esimene raamat”.
Kogumiku on koostanud Ülle Väljataga ja Jaanika Palm lastekirjanduse keskusest, kaasa on aidanud keskuse teised töötajad ning lastekirjanduse uurijad Reet Krusten ja Mare Müürsepp. Endla Tootsi kujundatud raamat sisaldab koostajate hinnangul parimaid eesti lastekirjanduse tekste, mille kaudu laps peaks alustama tutvust kir janduse, lugemise ja maailmaga. Autoritest on esindatud näiteks August Jakobson, Ellen Niit, Ernst Enno, Heljo Mänd, Aino Pervik, Andrus Kivirähk ja Heiki Vilep.
BNS
Postimees, 24.03.2008
Kui palju on kogumikus «Kurjajuurikas, Kitupunn ja Pugeja» õpetlikku ollust ja kui palju põnevust?
Eike Metspalu kirjutas mullu bakalaureusetöö «Heiki Vilep ja uusim lastekirjandus». Mida üllatavat said sellest teada?
Einoh, üllatavat oli palju. Varem ei ole keegi minu isiku kallal nii palju vaeva näinud (elukaaslased ja ema muidugi välja arvatud). Mõnda asja lugesin ikka nii, nagu oleks juttu kellestki teisest. Kokkuvõttes päris kasulik lektüür enese tundmaõppimiseks. Eks ta vist ikka pingutas mõnes kohas pisut üle ka - tegemist oli ju bakalaureusetööga ja mind tuli kõigepealt selle vääriliseks kirjutada.
Kui palju Sa arvestad võimalusega, et kasvav põlvkond võib hakata lugemist õppima arvutiekraanilt?
Ma ei usu miskipärast arvutiekraanilt lugemise levimisse. Kiire info ülesleidmine - see jääb küll interneti ülesandeks, küll aga mitte ilukirjanduse lugemine. Kui mingi kunstliku nipiga teha lapsele juba maast-madalast raamatute kättesaamine ülikeerukaks ning juhtida ikka ja jälle arvutisse lugema, siis võib-olla küll. Ma siiski loodan, et selliseks terroriks pole tuleviku ühiskond võimeline. Pealegi on arvutist lugemine väsitav. Nii silmadele kui seljale. Kui aga tendents läheb sinnakanti, et kõige pikem jutt on kolm lehekülge pikk, siis mine tea.
Millised on Sinu tehtud veebilehtedest viimase aja õnnestunumad?
Mitte ükski. Ma ei pea ennast sell alal proffiks ja lähenen asjale loominguliselt. Iga loominguga on aga ikka ju nii, et lõpuni ei saa kunagi rahul olla. Viimati sai tehtud EKL Tartu osakonna leht ja Eesti Kirjandusseltsi koduleht, kodulehed Peeter Volkonskile ja Jõgeva Linnaraamatukogule.
Kümnes noorte laulu- ja tantsupidu mullu suvel oli Sinu tähelend: Sa olid tantsupeo sõnalise osa ja seal kõlanud kolme laulu teksti autor ning laulupeo hümni «Puu on puude kõrgune» sõnade autor (kas need kõik on ilmunud Sinu raamatutes?). Kas see oli imeline juhus või midagi muud?
Elu suursündmus küll, aga kas tähelend? Ei tahaks veel pille kotti panna. Järgmisel, üldlaulupeol, on ka paar laulu, kus minu tekstid ja üldse - loodan, et elus tuleb veel nii mõndagi suurt ja huvitavat ette.
Mis saab Sinu järgmise raamatu pealkirjaks?
Ei tea, kumb enne illustreerimisega valmis saab - kas Albert Gulk piltidega noorteulmekale “Horlok” või Moritz piltidega “Une-Mati udujuttudele”. “Horlokiga” on sünnitusvalud muidugi raskemad. Olen andnud käsikirja kaheteistkümnele inimesele lugeda (sealhulgas ka kolmele lastekirjanduse eksperdile) ja sama palju kordi olen seda ka ümber kirjutanud või kapitaalseid parandusi sisse viinud. Kuna tegemist on paraja klotsiga (ca 400 lk), siis on väga lihtne vigu teha. Viimase ümberkirjutamise lõpetasin täna hommikul ja nüüd vist lõpuks vormistan ta raamatuks ära. Eks ma teises osas korvan esimese puudujäägid, sest laiem lugejaskond virutab ju kohe allapoole vööd ära, kui miskit nihu on. Sellisest virutamisest aga õpingi.
Sinu veebilehe andmetel on Sul tütar Kertu, poeg Mihkel, kasupoeg Ats, tütred Elise ja Madli ning tänavu sündinud poeg Villiam. Miks just Villiam ja mitte William või Villem ja mis saab Su järgmise lapse nimeks?
Villiami v tähega versiooni pakkus välja Peeter Volkonski, kui me ükskord tema pool teed rüüpasime. Ilkusime, et Vil Vilep, nagu Sal Saller ja niikaua ilkusime, kui hakkaski meeldima. Teisalt jälle, kui kutt saab kunagi maailmakuulsaks ja kindlasti ka saab, siis on hea “v” täht “w” vastu välja vahetada. Järgmine laps? Sülita nüüd kolm korda üle vasaku õla! Ma juba vana küll - saan sel kuul 48. Vast aitab ehk.
Raimu Hanson
Külas käis lastekirjanik Heiki Vilep
Puhja valla leht
Lastekirjandust trükitakse tänapäeval üha rohkem ja loetakse üldiselt aina vähem. Nii kirjanikud kui kirjanike loomingu lastele tutvustajad – õpetajad, raamatukogutöötajad ja lapsevanemad peavad arvestama tuhande faktoriga, et autorite looming jõuaks sihtgrupini. Kohtumine raamatu autoriga võib tekitada huvi ja ärgitada noori tulevikus rohkem lugema. Eriti kui külla tulevaks kirjanikuks on inimene, kes lisaks produktiivsele raamatukirjutamisele on olnud 2007. aasta X Koolinoorte Laulu- ja Tantsupeo sõnalise osa kujundaja ja selleks ürituseks olid kooridele viisistatud tema luuletused „Ilmapuu“, „Tahaksin olla“ ja „Puu oli puude kõrgune“.
Kes kirjutab tänapäeval lastele jutte ja luuletusi? Kuidas need lood sünnivad? Kui kaua läheb aega, et raamat lugejani jõuab? Ja veel väga palju teisi küsimusi, millele vastamiseks kutsusime lasteaeda ja kooli külla lastekirjanik Heiki Vilepi.
Kohtumine algas etendusega, mida mängisid vanema rühma lapsed, kes jõuludeks olid selgeks õppinud näidendi “Kadunud jõulud”, mille tekst põhineb Heiki Vilepi samanimelisel jutul.
Autor oli igati vaimustatud noortest näitlejatest ja ka pealtvaatajad Puhja kooli 1.ja 2. klassist olid etteastega väga rahul. Heiki Vilep on viimastel aastatel avaldanud suure hulga lasteraamatuid ja ka lasteaialapsed on tema lugudega hästi tuttavad.
Eriti meeldivad lastele Liisu-lood ja vahvad luuletused. Liisu oligi põhiline raamatukangelane, kelle kohta lapsed kõige rohkem küsisid. Saime teada, et Liisu on autori oma tütar ja tema tegemiste põhjal on enamus lugusid ka sündinud, lisaks muidugi kirjaniku fantaasia ja elukogemus. Veel teame nüüd, milline on kõige parem
kirjutamise koht, kes on kirjaniku lemmikkunstnik, kui kiiresti jõuab raamat lugejani ning veel palju muud huvitavat.
Kindlasti on Heiki Vilepil õigus, kui ta ütles, et jutte-luuletusi ei pea välja mõtlema, vaid nad on meie keskel juba olemas ja neid tuleb lihtsalt märgata ning üles kirjutada.
Laulurahvas valmistub oma nime õigustama
27.02.2008 00:01
Kristi Leppik, Postimees
Järgmisel aastal toimuvale laulu- ja tantsupeole registreerunute arv näitab, et 140-aastane traditsioon ei ole hääbumas, sest võrreldes 2004. aasta üldlaulupeoga hingab järgmisel aastal ühes rütmis üle 8000 osaleja enam.
XXV üldlaulu- ja XVIII tantsupeo korraldajaid hämmastab järgmisel aastal toimuvale peole pürgijate arv.
Ürituse vastuvõtu võime on üldlaulupeo kunstilise juhi dirigent Ants Sootsi sõnul tegelikult umbes 24 000 inimest, aga registreerunuid on juba 47 000.
Dirigendi sõnul on ürituse õhkkond võrreldes kümne aasta tagusega tundmatuseni muutunud.
Põlvkondade side ja meri
Tantsupeo kunstilise juhi Ülo Luhti sõnul on peo teema alati laiem kui lihtsalt peo nimi kavalehel.
«Näiteks eelmisel aastal, kui noorte laulu- ja tantsupidu «Ilmapuu lävel» käsitles metsa, käisid euroisandad puid istutamas,» selgitas Luht. Järgmise aasta mereteemaline tantsupidu on Luhti sõnul loogiline jätk eelmisele aastale. Tekkinud on idee siduda tantsupidu mõne Eestis toimuva regatiga. Läbirääkimised jahtklubidega käivad.
Üldlaulu- ja tantsupeo tule liikumine määratakse märtsis, aga mõte on olnud viia tule teekond järgmisel aastal mööda merd ja läbi sadamate.
Tantsuisa tuletab noortele meelde, et ei tohiks ära unustada meie rahvatantsu juuri. «Moderntants on tore küll, aga seda Kalevi staadionil ei tantsita. Meie pidu teatakse üle maailma just tänu meie juurtest lähtuvatele tantsudele ja lauludele,» rääkis Luht.
Saabuva peo üldnimetust «Üleshingamine» võiks ürituse muusikatoimetaja Ave Soppi sõnul ülekantud tähenduses pidada terve rahva ühise hingamise väljenduseks ja alalhoidjaks.
Laulu- ja Tantsupeo SA väliskollektiivide kuraator Kaija Pruel rõõmustas, et pidu toob kokku eestlased üle maailma. Suur huvi peo vastu on väliseestlastel Belgiast, Saksamaalt ja Norrast, aga ka Islandilt, Jaapanist ja Austraaliast. «Islandil ei ole küll väliseestlaste koori, aga seal on eestlasest kooridirigent,» rääkis Pruel.
Prueli sõnul on palju kollektiive, mis tulevadki kokku ainult laulu- ja tantsupeo jaoks, näiteks moodustus selline koor Brüsselis töötavatest eestlastest. Samuti on rõõm tõdeda, et Kanadas ja USAs elavatele väliseestlastele on laulu- ja tantsupeol käimine juba traditsiooniks saanud.
Innustab keelt õppima
Kuna väliseestlaste lapsed eesti keelt enam peaaegu ei räägigi, siis saavad nad Prueli sõnul keeleõppimiseks indu just laulupidudelt. «Ega neile allahindlust tehta, nad peavad samamoodi eestikeelse repertuaari purssides selgeks õppima,» rääkis Pruel.
Eesti Laulu- ja Tantsupeo SA juhataja Aet Maatee arvas, et järgmisele peole registreerimiseks andis tõuke mullune õnnestunud noorte laulu- ja tantsupidu. «Eestlane on ju muidu individualistlik, aga laulu- ja tantsupidudel tunneme ennast korraks ühte hoidva rahvana,» rääkis Maatee.
«Üleshingamine» hõlmab endas kaht laulupeokontserti, kolme tantsupeoetendust ja suurt rahvapillipidu.
Üldlaulupeoks tellitud teoseid
• Aare Kruusimäe / Jaan Kross «Maailma avastamine»
• René Eespere «Pidulik avapala»
• Piret Rips / Heiki Vilep «Isad ja pojad»
• Erkki-Sven Tüür / Leelo Tungal «Väike eestimaine laul»
• Piret Rips / Heiki Vilep «Mehed ja naised»
Sel aastal sündinud lapsed saavad kingiks raamatu
17.01.2008 00:01
Karin Klaus, reporter
Pärnu Postimees
Kõigile 2008. aastal Eestis sündinud lastele kingitakse Eesti lastekirjanduse keskuse projekti raames “Minu esimene raamat”.
Pärnus antakse raamat igale sel aastal sündinud lapsele, kelle sünd registreeritakse Pärnu perekonnaseisuosakonnas või Pärnumaa vallavalitsustes.
Saadetis jõudis maakonda Pärnu keskraamatukogu kaudu, vanemad saavad raamatud kätte lapse sünni registreerimisel.
Pärnu keskraamatukogu arendusjuhi Heinike Sinijärve sõnade järgi jagati maakondadele raamatuid eelmisel aastal sündinud laste arvust lähtudes, praegu on Pärnumaale toimetatud 917 raamatut ja vajadusel tuuakse lisa.
Raamatu sisuks on parimad tekstid eesti lastekirjandusest, mille kaudu laps peaks alustama tutvust kirjanduse, lugemise ja maailmaga. Kogumik on mõeldud ennekõike emale-isale, kes hakkavad sealt oma maimukesele juba varakult jõukohaseid palasid ette lugema, alustades eesti rahvaluulest (“Kuts läks karja ...”, “Tii-tii, tihane ...”) ning jätkates eesti autorite (E. Enno, J. Oro, E. Raud, H. Mänd, E. Niit, A. Pervik, V. Luik, L. Tungal, I. Trull, H. Vilep jpt) lasteluule ja jutukestega. Hiljem, kui lapsel tähed selged, saab ta raamatut ise lugema hakata.
Raamatus on need illustratsioonid, mis omal ajal on ühe või teise teksti juurde kuulunud. Kunstnikest on esindatud R. Kivit, O. Kangilaski, A. Vender, L. Härm, S. Väljal, V. Tolli, E. Valter, P. Pärn, E-M. Kokamägi, V. Noor jpt.
Eesti lastekirjanduse keskuse projekti toetasid 2007. aastal kultuuriministeerium ja SA Vabariigi Presidendi Kultuurirahastu Vabariigi Presidendi abikaasa allfond.
Saatesõna autor on Eesti lastekirjanduse keskuse patroon Evelin Ilves, tagakaane teksti kirjutas lastekirjanduse uurija Mare Müürsepp. Kogumiku koostas Eesti lastekirjanduse keskus ja raamatu kirjastas kirjastus Tänapäev.
Muusikud: Ernesaksa laul sobiks riigihümniks
Ajaloolase Aadu Musta üleskutse kaaluda Gustav Ernesaksa laulu “Mu isamaa on minu arm” muutmist riigihümniks on kohanud elavat vastukaja, teiste seas on valmis Ernesaksa laulu hümniks pidama rida eesti tippmuusikuid, näiteks Eri Klas ja Andres Mustonen.
Kommentaar: Eks “Mu Isamaa on minu arm” puudutab südant ikka natuke rohkem jah kui praegune hümn. Ettepanek: Eestil võiks olla kaks hümni, nö ametlik hümn, milleks võiks olla Ernesaksa “Mu Isamaa on minu arm” ja mitteametlik hümn: eelmise Noortelaulupeo tähtlaul“Puu on puude kõrgune”.
http://www.epl.ee/?uudised=415121&ava=2107400&kommentaarid=0