Heiki Vilep

Esku raamtukogu TOP

Enim laenutatud autorid 2010:
Lember, Ira
Tohvri, Erik
Vilep, Heiki
Priilinn, Ketlin
Tungal, Leelo
Lindgren, Astrid
Disney, Walt
Brown, Sandra
Suitsu, Maire
Willett, Marcia

Raamatuesitlus muusikaga

Eile käisin lastekirjanik Vilepi täiskasvanutele mõeldud romaani esitlusel. Sinna läksin selle peale, et mulle tuli Facebooki kaudu kutse. See oli esimene üritus, kus ma käisin Facebooki teate peale. Üritusel tehti vaheldumisi muusikat ja peeti kõnesid. Muusika oli liiga vali ja kõnede ajal ajas publik liiga palju juttu. Õnneks oli olemas mikrofon, nii et esinejaid oli ikka kuulda. Kui mina seal majas esinemas olen käinud, pole mikrofoni olnud, aga saal on rahulikum olnud. Esimesena rääkis Vilep ise, kelle sõnavõtt oli lühike. Ta ütles, et tema arvates on esitletava raamatu meeleolu samasugune nagu üritusel mängitav bluus. Järgmisena rääkis raamatu toimetaja, kelle nimi ei jäänud mulle meelde. Ta püüdis raamatut iseloomustada üldsõnaliselt ilma sisu ümber jutustamata. Järgmine esineja Bristol rääkis ka raamatu sisust, et seal on juttu lähedasele inimesele surma soovimisest ja selle teoks saamisel kahetsemisest ja uute võimaluste pakkumisest. Bristoli jutu peale küsiti saalist, kas vastab tõele, et Vilep on meelelahutaja. Bristol küsis vastu, et mis selles halba on, Dumas vanem oli ka meelelahutaja. Neljas kõneleja oli Varblane. Ta võrdles uut raamatut varem ilmunutega ja leidis, et see on nii mõnestki varem olemas olnust parem. Kui minu raamatu kohta peetud seminaril sain aru, et Varblane oli kriitiline, et mul ei olnud eriti sügavaid mõtteid, siis nüüd kiitis ta Vilepi teost just selle eest, et seal ei ole filosoofilist möla. Varblase esinemise järel kuulutati välja vaheaeg. Kuna ma polnud kindel, et vaheaja järel veel kõnesid tuleks, läksin minema. Tänaseks oli Vilep videod ürituse kohta Facebooki üles riputanud.

Simo Runneli blogist

Uudis+ Vikerraadios 09.05.2011. Uutest raamatutest “Üle põhjatu kuristiku” ja “Saatuse mängud”.

Eesti proosa 2010
Ulmeajakiri Algernon, Silver Sära ülevaade mullusest proosast

... Heiki Vilep on vahemikus 2001-2010 ilmutanud 24 raamatut, neist 21 lastele. Lastekirjanduse hulka jääb ka 3 ulmelist teost. “Hirm” on tema esimene täiskasvanutele suunatud proosaraamat.

Eric on nooremas keskeas mees, kes hommikul ärgates leiab naise kirja, kus too teatab, et on lahkunud teise mehe juurde. Esimesest ðokist toibudes hakkab Eric mõtlema, kuidas edasi elada. Ta on töötu; ta pole eriti võimekas inimene, keda tööturul otsitakse; tal on teismeline poeg, kellel on omad vajadused; ja muidugi on tal hingehaavad. Osaliselt hingehaavade raviks hakkab ta kirjutama raamatut. Selle tema kirjutatav romaan räägib narkokuller Harryst, kes sattunud oma “ülemustega” konflikti ja puhkeb põnev ning verine võitlus, kus kurjategijad üritavad üksteist üle trumbata. Ericu raamatu tekst on antud kursiivkirjas ja hõlmab silma järgi umbes 40%. Lõigud Ericu elust tema pojaga ja lõigud tema raamatust on tekstis vaheldumisi. Tema narkokullerist kangelase mõtteuidudest kujuneb välja kauges tulevikus elav küborgist kosmiline kuller Thor. Selle Thori lugu kujuneb veel kolmandaks looks teise loo sees (samuti kursiivkirjas).

Lugedes tekib loomulikult küsimus, miks on vaja kahte-kolme paralleelselt kulgevat nii erilist lugu. Mis on selle mõte? Mõttest hakkame aru saama siis, kui Ericu raamatu tegelane Thor teeb ajarännu tagasi ja kohtub oma väljamõtleja, narkokuller Harryga. Arutatakse, kas nad mõlemad ei võiks olla äkki hoopis kellegi väljamõeldised, tegelased raamatust. Ja nagu arvata, kohtuvad mõlemad raamatutegelased ka oma loojaga, töötu Ericuga. Kuidas see üleminek toimub ja kuidas nad reaalsusesse ilmuvad, seda lähemalt ei selgitata. Aga väljamõeldist markeeriv kursiivkiri kaob ja raamatutegelased on lihast ja luust pärisinimesed. Tulevikust koos kaaslasega saabunud küborg satuvad kogemata Ericu juurde tööle. Eric on asutanud tõlkefirma ja selgub, et tulevikuolevused suudavad kui tahes palju kirjandust mis tahes keelest minutite või isegi sekundite jooksul ära tõlkida. Õige pea mõistavad nii tulevikuinimesed kui ka Eric, mis toimub. Tekib kummaline suhete segapuder, kus segunevad narkokulleri, küborgi, Ericu lahutatud naise ja Ericu tööalased, isiklikud ja muud suhted. Romaani lõpus arenevad tegelikkuse ja väljamõeldise suhted veel kaugemale, nii et senist lugu raamistanud Ericu-liin läheb kursiivkirja, markeerides niimoodi reaalsuse muundumist väljamõeldiseks.

Mulle tundub, et Vilep on enda seatud latist üle saanud, lugu suhteliselt vaimukas ja lobe. Samas on esitusviis groteskne, mänguline ja kergelt jabur - vihjeks lugejatele, et pole vaja väga tõsiselt võtta. Raamat ilmus möödunud aastal ka vene keeles ja selle juurde käis keskmisest suurem (võrgu)meediakampaania...

Lugemisaasta lugemisi. Eestikeelne proosakirjandus 2010
Holger Kaints, Looming 3/2011

... Otsad tahan kokku tõmmata Heiki Vilepi raamatuga„Hirm”(„A-Disain”). Ma ei pea seda sugugi aasta parimaks raamatuks, kummatigi mitte kõige viletsamaks. Ühtäkki lihtsalt tundus, et sel raamatul on omamoodi sümboolne tähendus. Ta on kirjutatud lihtsas stiilis, lühikeste lausetega, selges ja kõigile arusaadavas keeles. Vilep on palju ka lastele kirjutanud, pole imestada, kui lastekirjaniku maneer jääb külge. Teisisõnu: tegemist oleks justkui lastekirjandusega täiskasvanutele. Vilepi loos hakkab naisest hüljatud peategelane ängi peletamiseks kirjutama põnevusjuttu, mis ju samuti on täiskasvanutele mõeldud lastekirjandus. Ühest süþeest talle ei piisa, ta algatab ka teise… Lõpuks tegevused segunevad ja tungivad peategelase ellu, enam ei saa aru, mis on põhjus ja mis tagajärg. Kõik on „mängult” — nagu lastel. Siinkohal sähvataski äratundmine: üsna või ligilähedaselt samamoodi on toiminud väga suur osa teisi kirjanikke, kelle töid ma siinse ülevaate tarbeks olen lugenud: nad on pannud paberile oma lasteraamatu täiskasvanutele. See ei ole öeldud sugugi halvustavalt: muinasjutulisus (äratuntavalt väljamõeldud osiste kasutamine) on olnud algusest peale ilukirjanduse pärisosa. Pigem pakkus huvi nähtuse mitmekülgsus ja ulatus. Kirjanikud on appi võtnud väga laia valiku muinasjutuelemente: muinasjutu sarnane võib olla kogu süþee (tuhkatriinulood) või üksikud süþeekäigud; ilmuvad muinasjutuliste võimetega tegelased, sündmused võivad toimuda muinasjutulises keskkonnas, samuti võib realistlikke olusid väljamõelduga täiendada, läbi põimida, vastandada… Leidub muinasjutulist õudust ja absurdi. Tasakaalustatud realism, mis on iseenesest ju ka fiktiivne, aga taotleb kunstiliste liialdusteta reaalsuse-illusiooni, on selges vähemuses...

Ühest raamaturiiulist
Mika Keränen 24.03.2011, SIRP

Eestis ilmub palju kvaliteetset lastekirjandust. Noorsookirjanduseni jõuan oma artikli teises otsas. Rõhutan, et see artikkel on subjektiivne pilk me pere raamaturiiulisse. Lasteluule edetabeli esikoht kuulub Contra ja Nemvaltsi „Poiste aabitsale” (Grenader, 2010). Teos on järjekordne tõestus selle kohta, et Urvaste kõige tuntum mees on ka kõige parem luuletaja meie ajastul. Paluks piiluda aabitsasse ja veenduda selles ise. Raamat on nagu aamen kirikuõpetajale. Sest raamatust leeb paslik sõnu veerima õppida. Elu mõtte üle jõuab järelkasv juurelda ka siis, kui oskab juba lugeda. Rosinaks aabitsas on Urmas Nemvaltsi vaimukad pildid. Need, kes märkavad lööktrelli raamatu kaanepildil, märkavad ka sees nii mõndagi. ATVd ja ämblikmehed panid kihistama isegi minu noorema tütre ja tema sõbranna. Mida veel saab üks paps elus soovida kui näha, et tema tütar loeb valjult:
VÄIKE KÄRBES ÄSSA MÄNGIS / JÄÄTIST ÄÄRENI TÄIS ÄMBRIST / ÄGISEDES JÄÄTIST NÄSIS / ÄKKI PÄRIS ÄRA VÄSIS / EI SAAND VÄLJA ENAM ÄMBRIST / KÄRBSE ÄRA PÄÄSTIS ÄMBLIK.
Loodan, et peatselt ilmub samalt luuletajalt – ja mitte kelleltki teiselt – ka „Tüdrukute aabits”. Illustratsioone võib teha Nemvalts, aga pigem pöörduksin Kirke Kangro poole, kellega Contra on varem üllitanud „Tähekaardid” (Hotger, 2002). Neid on meil ka kaks pakki! Läks meelest. Mõlemale tütrele oma. Ka Aino Perviku „Tirilinna lugude” (Tammerraamat, 2009-2010) sarja peaks soetama topelteksemplaridena. Ja mida rohkem auväärt kolleeg neid kirjutada jõuab, seda parem. Pervik on nagu aastakäiguvein, mida aeg edasi, seda mahedam. Sama arengut võib täheldada Heiki Vilepi juures. Tema kõige värskem luulekogu kannab pealkirja „Habemega nali” (A-Disain, 2009). Nii nagu tõeliselt headele luuletustele kohane, on Vilepi värssides iva, mis paneb laste silmad särama. Kuna ma ei saanud Tartu suurkoolis hakkama ka kõige lihtsamate luuleanalüüsidega, ei katseta seda praegugi. Selle asemel toksin siia kogu luuletuse „Las laps loeb”: Tuppa paistab päike, / Vaiba peal on soe, / Lapsukene väike / Raamatut seal loeb. / Pildid rebib välja, tähed sodib täis / – esimene raamat veidi raske näib. / Algus ongi raske, / Harjutama peab. / Küll ta ükskord tükid / Jälle kokku seab. / Lugemisepisik / Visalt sisse poeb. / Andkem atra seada… / Las laps loeb.
Nendelt ridadelt tõttab mu mõte iseenesest Wimbergile, kellest tahan järgmisena juttu teha. Noorematele lugejatele pole Lasnamäe latikas ammu luulet avaldanud. Küll aga on trükivalgust näinud Wimbergi „Suur Pidusöök” (AS Eesti ajalehed, 2009), mis sisaldab väga löövaid lühijutte... järg: SIIN

10.03.2011 külastas Paikuse Põhikooli kirjanik Heiki Vilep

10.03.2011 külastas Paikuse Põhikooli kirjanik Heiki Vilep. Heiki Vilep on tuntud Eesti lastekirjanik, kes on kirjutanud mitmeid luule- ja juturaamatuid lastele. Tema jutte ja lugusid võib leida nii emakeele õpikutest, luulekogudest, kui ka laste ajakirjadest. Kirjanik tutvustas oma juba ilmunud loomingut, kui ka peatselt ilmuvat teost. Kohtumine kirjanikuga oli avalöök järgmisel nädalal algavale emakeelenädalale.

Gerli Lehemets
Paikuse Põhikooli raamatukogu juhataja

Luuleõhtu Pärnus

Audru laste loomingust sündis raamat
15.03.2011 08:23
Anu Jürisson, reporter

Reedel esitleti Audru kultuurikeskuses valla laste enda väljamõeldud muinasjuttude ja omatehtud illustratsioonidega raamatut “Audru laste loomevakk”, mis ühtlasi oli lõppenud lugemisaasta kulminatsioon.

Mullu algatatud vallalaste muinasjuttude kirjutamise konkursile laekus töid neljas vanuseklassis: 1.-3., 4.-6., 7.-9. ja 10.-12. klass. Raamatusse pääses neist iga vanuserühma kolm parimat.

Kui lastekirjanik Heiki Vilepi juhitud þürii oli parimad palad välja valinud, järgnes võitnud muinasjuttude illustratsioonide konkurss. Selle tarvis õpituba juhendanud kunstniku Heikki Leisi abiga valiti 79 pildi seast sobivamad.

“Lilli, Trulla ja rahapada. Elas kord vaene tüdruk Lilli, kes oskas loomade keelt. Ükskord jooksis ta koer Trulla metsa ja komistas mingi asja otsa. Trulla kaevas ja leidis rahapaja. Nad hakkasid rahapada koju viima, aga rahapada kukkus ümber. Kiiresti korjasid nad raha kokku, aga üks münt jäi ikka maha. Koju jõudes olid kuldmündid mullaks muutunud,” algab Emilie Kirsi jutustus, millele on pildid joonistanud Vanessa Vihm, Andres Pisut ja Laura Lembit.

“Sedavõrd eriline oli see ettevõtmine. Olen käinud paljudel etlemisvõistlustel, vaadanud laste ettekandes näidendeid, osalenud lauluvõistluste þüriide töös. Audrus aga tundsin esimest korda oma þüriipraktika jooksul loovuse sädelust õhus. Siin ei kantud enam teoseid ette, siin loodi,” on kirjeldanud oma emotsioone Heiki Vilep.

Audru valla noorsoo- ja kultuuritöö juht Krista Kingo sõnas, et mõte selline asi ette võtta tuli Jõõpre põhikooli õpetajalt ja näiteringi juhendajalt Helle Kirsilt ning õpetaja Ülle Vares aitas korraldada illustreerimisvõistlust.

Üritustest võttis osa 85 last ja esindatud olid kõik Audru valla koolid: Audru keskkool, Jõõpre põhikool ning Aruvälja ja Lindi lasteaed-algkool.

Kogumiku toimetas Helle Kirsi, kujundas Villu Puusepp ja trükkis AS Pajo, raamat sai teoks kultuurkapitali ja aasta aega võtnud üritustesari ise paljude toetajate ettevõtmisel. Raamatu soetamiseks tuleb huvilistel läbi astuda mõnest valla raamatukogust.